Ujulas

Otsustasin siis täna hommikul, et kuna ma siin eriti spordiga tegelenud ei ole, siis lähen otsin ujula üles ja lähen ujuma.
Nii, algus oli hea. Kõndisin pool tundi ujulani, leidsin ujula, pileti sain ka täiesti iseseivalt prantsuse keeles ostetud ja lisaks sai ka veidi pikem vestlus piletimüüjaga peetud (no loomulikult prantsuse keeles).
Jõudsin siis basseini juurde ja seal oli lihtsalt nii palju inimesi, nii nii palju. Peaaegu kõik olid sinna tulnud lastega ja lapsi oli ikka väga palju. Ma arvan, et ma olin vist peaaegu, et ainus, kes sinna koos lapsega ei tulnud. Ma siiski korra pean veel ütlema, et neid lapsi oli väga-väga palju.
Ujulasse minnes mõtlesin, et saan rahulikult ujuda, sest palju seal neid inimesi pühapäeva hommikul kell üheksa ikka olla saab. Ikka saab küll. Rahulikult ujumisest ei tulnud küll midagi välja. Seal mingeid eraldi ujumisradu eraldatud ei olnud. Oligi lihtsalt bassein, 25 meetrit pikk.

Mida need täiskasvanud ja lapsed siis seal tegid?

Oli neid, kes mängisid lastega veesõda.
Oli neid, kes harrastasid vettehüppeid.
Oli neid, kes lihtsalt seisid keset basseini.
Oli neid, kes tagusid kätega vastu vett.
Oli neid, kes ujusid risti üle basseini.
Ja lõppude lõpuks oli ka minusuguseid, kes rahulikult ujuda püüdsid, aga me olime ikka väga võimsas vähemuses.

Ma ei suutnud igatahes kokku lugeda, mitu korda mulle vesi ninna või silma või suhu läks, aga neid kordi oli igatahes palju.

Uskuge või ei, aga kokkuvõttes jäin ma isegi selle ujumisega rahule, sest vähemalt sain ma natukenegi liigutada ennast. Järgmisel kolmapäeval on plaanis uuesti minna. Siis lõppevad mul tunnid kell 12, nii et loodan, et ehk on seal keset päeva vähem rahvast.
Järgmiseks missiooniks on leida üles jõusaal, sest ka see peaks kusagil siin olema.



Teie trenni tegemist igatsev Helen