Otse põhisisu juurde

Toidukultuurist

Eks igas peres on toidukultuur tegelikult erinev. Minu host-peres pööratakse toidule palju tähelepanu ja nende jaoks on oluline, et ei söödaks kogu aeg samu asju ja et toit oleks ka tervislik (kuigi samas on kord nädalas õhtusöögiks friikad). Minu host-õel on diabeet ning seega šokolaad ja magusad asjad pole host-peres väga levinud (kuigi tegelikult on meil üks kapp, mis on küpsiseid ja vahvleid täis ja ma aeg-ajalt ikka luusin selle ümber küll).

Paljudele seonduvad Belgiaga vahvlid, ja tõesti, nii see on. Vahvlid on väga levinud. Oiii, need soojad head magusad vahvlid on ikka nii head teate. Neid ma võin ikka päris palju süüa. Ka koolis müüakse vahvleid (need pole küll soojad ja nii head) ning poes on ka vahvlite valik täiesti arvestatav (aga ka need pole soojad ja nii head). On ka moositäididsega vahvleid, mida leidub väga palju, aga nende fänn ma väga ei ole. Minu lemmikud on ikka need soojad head magusad vahvlid.

Teine asi, mis Belgias vähemalt sama levinud on, on kindlasti friikad. Need on ka niii head. Ka friikatel ja friikatel on vahe sees ja Belgia omad on ikka palju paremad. Väga levinud on see, et inimestel on kodudes fritüür ja friikaid tehakse ise (loomulikult süüakse neid ka väljas ja üldse palju).

Supid. Selliseid asju nagu kanasupp või frikadellisupp ei eksisteeri. Kõik supid on püreesupid.

Võileivad on väga levinud. See võib olla ka sellepärast, et koolis päeval sooja toitu vms ei saa. Oma toidu pead ise kaasa võtma ja siis kõik söövad võileibu lõunaks.

Nutella on populaarne. Nutella-saiu süüakse palju. Lisaks ei panda saia peale mitte ainult Nutellat vaid ka võid. Isegi kui pannakse saia peale moosi, siis pannakse võid ka. Minu host-pere kahjuks/õnneks Nutellat ei tarbi.

Kui üldjoontes mõelda, siis ega toiduga mingeid suuri erinevuseid polegi. Ma korra pean ikka veel mainima, kui head need soojad vahvlid ikka on. NEED ON NII NII NII HEAD (tõenäoliselt tulen ma nende tõttu 100-kilosena tagasi, aga ma ei saa sinna midagi parata, ma olen natuke sõltuvuses juba).
Lõppude lõpuks: paks laps, ilus laps. Eksju???


Üks õnnelik vahvleid pugiv Helen 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ujulas

Otsustasin siis täna hommikul, et kuna ma siin eriti spordiga tegelenud ei ole, siis lähen otsin ujula üles ja lähen ujuma. Nii, algus oli hea. Kõndisin pool tundi ujulani, leidsin ujula, pileti sain ka täiesti iseseivalt prantsuse keeles ostetud ja lisaks sai ka veidi pikem vestlus piletimüüjaga peetud (no loomulikult prantsuse keeles). Jõudsin siis basseini juurde ja seal oli lihtsalt nii palju inimesi, nii nii palju. Peaaegu kõik olid sinna tulnud lastega ja lapsi oli ikka väga palju. Ma arvan, et ma olin vist peaaegu, et ainus, kes sinna koos lapsega ei tulnud. Ma siiski korra pean veel ütlema, et neid lapsi oli väga-väga palju. Ujulasse minnes mõtlesin, et saan rahulikult ujuda, sest palju seal neid inimesi pühapäeva hommikul kell üheksa ikka olla saab. Ikka saab küll. Rahulikult ujumisest ei tulnud küll midagi välja. Seal mingeid eraldi ujumisradu eraldatud ei olnud. Oligi lihtsalt bassein, 25 meetrit pikk. Mida need täiskasvanud ja lapsed siis seal tegid? Oli nei...

Pakid Eestist

Kirjeldamatu rõõm. Nii hea on saada Kalevi kommi, MARTSIPANI ja kõike muud. Täna saabunud pakk tegi ka uue kiirusrekordi - 4 päeva. Pole paha. Püüdsin seda sada aastat avada ja lõpuks sain lahti. Piparkoogid, jõulukink, kommid, MARTSIPAN, normaalne hambapasta, jõulukaart - I M E L I N E. Iga pakk, mis ma saanud olen on alati nii hästi ajastatud olnud. Pakk tuleb just siis, kui ma seda kõige rohkem vajan, just siis, kui ma olen vahel (jah vahel ikka küll) jõudnud järeldusele, et kodust nii kaugel olla on ikka päris nõme. Nagu jah, saan keele selgeks ja uusi kogemusi ja võibolla saan aru, kes ma üldse selline olen, aga miks see kõik peab nii pagana raske vahepeal olema. Miks ma ei saa aru sellest, mida ja kuidas mu hostema mõtleb??? No ei jõua kohale lihtsalt. Aaah kui kõrini on mul nendest võileibadest, mida nad kogu aeg söövad ja see liha õhtusöögil maitseb alati täpselt samamoodi. Reedeti on muideks pasta ja kujutage nüüd ette, et ootan siis seda pastat (lõpuks ometi mitte s...

Nagu unenäos

Minu koolis käib üks vahetusõpilane. Ta käib minuga samas klassis. Ta on 16-aastane. Küsisin ta käest, kauaks ta siia jääb. Ta vastas, et juuni lõpuni. Vau, olla 16-aastasena üksi võõras riigis, suhelda keeles, mida ta väga hästi ei oska, elada koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ta küll selle julguse võtab? Miks ta üldse seda teeb? See ei saa ju lihtne olla, või saab? Aga samas on see ju nii põnev, nii lahe. Oh, ma tahaks ka. Ma tahaks ka, et mul see julgus oleks. Oot-oot, aga see olengi ju mina. See olengi ju mina, kes on 16-aastasena üksi võõras riigis, suhtleb keeles, mida ta väga hästi ei oska, elab koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ma küll selle julguse võtan? Ma tõesti ei tea. Küll aga on see tõesti nii põnev ja nii lahe. Vahepeal on mul selline tunne justkui vaataks ennast kõrvalt, sest ikka kohe üldse ei jõua kohale, et see olengi mina. See kõik tundub nagu unenägu. Mina olengi Belgias. Mina suhtlen inimestega prantsuse keeles. Mina käin Belgias koolis. ...