Otse põhisisu juurde

Tähelepanekuid

Tänaseks olen Belgias olnud juba ühe kuu. Ühest küljest tundub, et aeg on nii kiiresti läinud, aga nii palju on ju veel ees.
Selle puhul jagan teiega natuke tähelepanekuid ja üldse asju, mis siin veidi teisiti on.

1) Toas ei käida kunagi sokkis.
Tavaliselt on inimestel toas käimiseksmingid teised jalanõud, nii et päris välisjalanõudes ka ei käida. Kui käid välisjalanõudes, siis peetakse seda ka täiesti normaalseks ja näiteks kui sa lähed kellelegi külla, siis oled sa välisjalanõudes. Kas see talvel ka nii toimib, ma veel ei tea. Mina hetkel käin toas plätudega, sest asjade seast, mis ma kaasa võtsin, on need hetkel ainukesed jalanõud, mis kvalfitseeruvad.

2) Usk on tähtis.
Minu host-pere ei ole usklik ja seega pole sellega väga lähedalt kokku puutunud. Tänavatel on näha aga riste ning koolis on religioon eraldi õppeaine (kuigi siiani oleme me seal filosoofe õppinud)

3) Vereloovutamise kohti on palju.
Okei, ma pole siin tegelikult üldse palju ringi käinud, aga neid silte on ette tulnud küll. Isegi minu küla lähedal asuvas väikeses linnas on vereloovutamise koht.

4) Friikad on teistsugused.
Jah, need on suuremad ja paremad.

5) JA LOOMULIKULT PÕSEMUSID!!!!!!
Tervitamine käib põsemusidega. Tehakse üks ja paremale põsele. Algul tundus see veidi harjumatu ja imelik, aga nüüd nii normaalne. Nüüd tundub isegi see normaalne, kui mehed omavahel põsemusisid teevad (ja seda on ka palju). Samas igatsen ma natuke kallistamist, sest see siin väga populaarne olevat ei tundu.

Tegelikult on erinevusi ju palju rohkem, aga kui ma need kõik praegu ära kirjutaks, siis mul poleks varsti enam midagi kirjutada, nii et ma ei saa seda teha :)



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ujulas

Otsustasin siis täna hommikul, et kuna ma siin eriti spordiga tegelenud ei ole, siis lähen otsin ujula üles ja lähen ujuma. Nii, algus oli hea. Kõndisin pool tundi ujulani, leidsin ujula, pileti sain ka täiesti iseseivalt prantsuse keeles ostetud ja lisaks sai ka veidi pikem vestlus piletimüüjaga peetud (no loomulikult prantsuse keeles). Jõudsin siis basseini juurde ja seal oli lihtsalt nii palju inimesi, nii nii palju. Peaaegu kõik olid sinna tulnud lastega ja lapsi oli ikka väga palju. Ma arvan, et ma olin vist peaaegu, et ainus, kes sinna koos lapsega ei tulnud. Ma siiski korra pean veel ütlema, et neid lapsi oli väga-väga palju. Ujulasse minnes mõtlesin, et saan rahulikult ujuda, sest palju seal neid inimesi pühapäeva hommikul kell üheksa ikka olla saab. Ikka saab küll. Rahulikult ujumisest ei tulnud küll midagi välja. Seal mingeid eraldi ujumisradu eraldatud ei olnud. Oligi lihtsalt bassein, 25 meetrit pikk. Mida need täiskasvanud ja lapsed siis seal tegid? Oli nei...

Pakid Eestist

Kirjeldamatu rõõm. Nii hea on saada Kalevi kommi, MARTSIPANI ja kõike muud. Täna saabunud pakk tegi ka uue kiirusrekordi - 4 päeva. Pole paha. Püüdsin seda sada aastat avada ja lõpuks sain lahti. Piparkoogid, jõulukink, kommid, MARTSIPAN, normaalne hambapasta, jõulukaart - I M E L I N E. Iga pakk, mis ma saanud olen on alati nii hästi ajastatud olnud. Pakk tuleb just siis, kui ma seda kõige rohkem vajan, just siis, kui ma olen vahel (jah vahel ikka küll) jõudnud järeldusele, et kodust nii kaugel olla on ikka päris nõme. Nagu jah, saan keele selgeks ja uusi kogemusi ja võibolla saan aru, kes ma üldse selline olen, aga miks see kõik peab nii pagana raske vahepeal olema. Miks ma ei saa aru sellest, mida ja kuidas mu hostema mõtleb??? No ei jõua kohale lihtsalt. Aaah kui kõrini on mul nendest võileibadest, mida nad kogu aeg söövad ja see liha õhtusöögil maitseb alati täpselt samamoodi. Reedeti on muideks pasta ja kujutage nüüd ette, et ootan siis seda pastat (lõpuks ometi mitte s...

Nagu unenäos

Minu koolis käib üks vahetusõpilane. Ta käib minuga samas klassis. Ta on 16-aastane. Küsisin ta käest, kauaks ta siia jääb. Ta vastas, et juuni lõpuni. Vau, olla 16-aastasena üksi võõras riigis, suhelda keeles, mida ta väga hästi ei oska, elada koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ta küll selle julguse võtab? Miks ta üldse seda teeb? See ei saa ju lihtne olla, või saab? Aga samas on see ju nii põnev, nii lahe. Oh, ma tahaks ka. Ma tahaks ka, et mul see julgus oleks. Oot-oot, aga see olengi ju mina. See olengi ju mina, kes on 16-aastasena üksi võõras riigis, suhtleb keeles, mida ta väga hästi ei oska, elab koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ma küll selle julguse võtan? Ma tõesti ei tea. Küll aga on see tõesti nii põnev ja nii lahe. Vahepeal on mul selline tunne justkui vaataks ennast kõrvalt, sest ikka kohe üldse ei jõua kohale, et see olengi mina. See kõik tundub nagu unenägu. Mina olengi Belgias. Mina suhtlen inimestega prantsuse keeles. Mina käin Belgias koolis. ...