Otse põhisisu juurde

Kehaline kasvatus

Eile hommikul oli mul esimene kehalise kasvatuse tund siin. Olgem ausad, ma natuke ikka pelgasin küll, sest mis siis, kui nad kõk jooksevad üli kiiresti ja on üli vastupidavad ja tugevad. Mis siis minust saab? Kehaline toimub minu kooli lõpuklassides poistel ja tüdrukutel koos ehk seega ka minul. Lisaks polnud seal ka mitte ainult minu klass vaid ka paralleele oli, aga mitte kõik, sest paralleele on siin ikka väga palju.
Tunnis me põhimõtteliselt jooksime. Veidi teisiti oli minu jaoks see, et mõõdeti ka oma pulssi ja õpetaja rääkis, milline see olema peaks. Esimese ringi jooksis õpetaja ka kaasa, et näidata, milline on hea tempo ja nii. Jooksime me suhteliselt palju ja ausalt öeldes mitte keegi ei kõndinud. Jah, loomulikult ei jooksnud kõik ühes tempos ja ma ise olin ikka ka kusagil lõpus nagu ikka, aga kõik jooksid, reaalselt.
Aasta lõpus tuleb läbida ka triatlon, mis on kehalises nagu eksami eest. Seega tuleb mul eksamina ujuda, joosta ja rattaga sõita ja seda muidugi aja peale. Nojah, okei, õnneks sinna aega veel.
Muidu on kehalise süsteem siin selline, et valid endale spordialad, millega aasta jooksul tegeled ja iga alaga tegeletakse vist kuus nädalat, kui ma õigesti mäletan. Järgmisel nädalal on veel sellisem üldne tund ning siis hakkavadki spordialad. Mina veel alasid ära valinud ei ole, seega teen seda järgmine nädal.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ujulas

Otsustasin siis täna hommikul, et kuna ma siin eriti spordiga tegelenud ei ole, siis lähen otsin ujula üles ja lähen ujuma. Nii, algus oli hea. Kõndisin pool tundi ujulani, leidsin ujula, pileti sain ka täiesti iseseivalt prantsuse keeles ostetud ja lisaks sai ka veidi pikem vestlus piletimüüjaga peetud (no loomulikult prantsuse keeles). Jõudsin siis basseini juurde ja seal oli lihtsalt nii palju inimesi, nii nii palju. Peaaegu kõik olid sinna tulnud lastega ja lapsi oli ikka väga palju. Ma arvan, et ma olin vist peaaegu, et ainus, kes sinna koos lapsega ei tulnud. Ma siiski korra pean veel ütlema, et neid lapsi oli väga-väga palju. Ujulasse minnes mõtlesin, et saan rahulikult ujuda, sest palju seal neid inimesi pühapäeva hommikul kell üheksa ikka olla saab. Ikka saab küll. Rahulikult ujumisest ei tulnud küll midagi välja. Seal mingeid eraldi ujumisradu eraldatud ei olnud. Oligi lihtsalt bassein, 25 meetrit pikk. Mida need täiskasvanud ja lapsed siis seal tegid? Oli nei...

Pakid Eestist

Kirjeldamatu rõõm. Nii hea on saada Kalevi kommi, MARTSIPANI ja kõike muud. Täna saabunud pakk tegi ka uue kiirusrekordi - 4 päeva. Pole paha. Püüdsin seda sada aastat avada ja lõpuks sain lahti. Piparkoogid, jõulukink, kommid, MARTSIPAN, normaalne hambapasta, jõulukaart - I M E L I N E. Iga pakk, mis ma saanud olen on alati nii hästi ajastatud olnud. Pakk tuleb just siis, kui ma seda kõige rohkem vajan, just siis, kui ma olen vahel (jah vahel ikka küll) jõudnud järeldusele, et kodust nii kaugel olla on ikka päris nõme. Nagu jah, saan keele selgeks ja uusi kogemusi ja võibolla saan aru, kes ma üldse selline olen, aga miks see kõik peab nii pagana raske vahepeal olema. Miks ma ei saa aru sellest, mida ja kuidas mu hostema mõtleb??? No ei jõua kohale lihtsalt. Aaah kui kõrini on mul nendest võileibadest, mida nad kogu aeg söövad ja see liha õhtusöögil maitseb alati täpselt samamoodi. Reedeti on muideks pasta ja kujutage nüüd ette, et ootan siis seda pastat (lõpuks ometi mitte s...

Nagu unenäos

Minu koolis käib üks vahetusõpilane. Ta käib minuga samas klassis. Ta on 16-aastane. Küsisin ta käest, kauaks ta siia jääb. Ta vastas, et juuni lõpuni. Vau, olla 16-aastasena üksi võõras riigis, suhelda keeles, mida ta väga hästi ei oska, elada koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ta küll selle julguse võtab? Miks ta üldse seda teeb? See ei saa ju lihtne olla, või saab? Aga samas on see ju nii põnev, nii lahe. Oh, ma tahaks ka. Ma tahaks ka, et mul see julgus oleks. Oot-oot, aga see olengi ju mina. See olengi ju mina, kes on 16-aastasena üksi võõras riigis, suhtleb keeles, mida ta väga hästi ei oska, elab koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ma küll selle julguse võtan? Ma tõesti ei tea. Küll aga on see tõesti nii põnev ja nii lahe. Vahepeal on mul selline tunne justkui vaataks ennast kõrvalt, sest ikka kohe üldse ei jõua kohale, et see olengi mina. See kõik tundub nagu unenägu. Mina olengi Belgias. Mina suhtlen inimestega prantsuse keeles. Mina käin Belgias koolis. ...