Otse põhisisu juurde

Mis keeles rääkida Belgia koeraga???

Tulen ujulast kodu poole ja sajab täiega padukat, jälle. Üritan ruttu kohale jõuda, aga siis hakkab mul üks õnnetu koer järgi käima. Mul oli temast nii kahju, sest ilmselgelt otsis ta abi ja ta oli ikka väga õnnetu näoga.
Kes mind tunnevad, siis teavad, et kõik, mis koertega seondub läheb mulle ikka eriti hinge ja tunnen koertele õudselt kaasa.
Nii ta siis mind kurva näoga jälitas, kuni jõudsin kodu ukse taha. Koer tahtis sisse tulla (loogiline ju, kes see siis ikka õue vihma kätte tahaks jääda). Probleem on ju selles, et esiteks pole see ju üldse minu kodu ja kuidas ma saaksingi mingi võõra koera sisse lasta. Teiseks on mu host-perel ka kass, seega ilmselgelt on igasuguste koerte päästmine välistatud.

Mis siis ikka.
Plaan on kuidagi ust kaitsta ja ise võimalikult ruttu sisse lipsata.
Samal ajal ütlen aga koerale eesti keeles: ,,Ei, ei, ei tohi tulla. Ma ei saa sind aidata. Jää siia."

Siis mul aga korraga meenub, et ma pole ju üldsegi Eestis. Miks see koer mind mõistma peaks???
Selle peale tuleb kogu sama tekst inglise keeles. Siis mul sähvatab uuesti.
Ma olen ju täiesti võimeline kõike seda ka prantsuse keeles ütlema. Miks ma seda siis ei tee?
Proovin uuesti koerale meeleheitlikult selgeks teha, et ta ei saa tuppa tulla. Seekord üritan prantsuse keeles. Tundub, et see toimis.

Nii kurb oli tegelikult vaadata, kuidas ta minema lonkis, aga ma tõesti ei saanud teda aidata.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Walibi

Eile käisime YFU vahetusõpilastega Walibis. Walibi on lõbustuspark, mis asub Brüsseli lähedal.  Nii tore oli jälle kõiki näha. Kuna mina olen selline natuke arg, siis väga nendel "hulludel" asjadel ei käinud. Siiski sai mõni eneseületus tehtud, sest millal siis veel kui mitte oma vahetusaastal.  Tegelikult kirjutada väga midagi ei olegi, nautige seekord parem pilte.  Rootslase ja leedukaga Eestlased, rootslased, soomlane ja leedukas

Follow-up

Laupäeval toimus Namuris YFU kokkusaamine ehk Follow-up. Ürituse eesmärgiks oli rääkida, kuidas meil läheb ja nii. Kõik see värk algas minu jaoks laupäeva kohta natuke vara. Namuri rongijaamas pidin olema 9.20 ja selleks, et sinna jõuda ärkasin 5.30. Samas ärkasin ma pool suve 4.30, et tööle jõuda, nii et sellega võrreldes pole 5.30 ärkamine veel midagi erilist. Meid jagati kahte gruppi ja vabatahtlikud küsisid erinevaid küsimusi. Nt kui saaksid midagi hostpere juures muuta, siis mida sa muudaksid või mis ainetes sul koolis kõige paremini läheb ja muud sellist. Minule jäi paraku ikka väga selline mulje, et kõik see oli tehtud kiirustades ja ega erilist aega nagu oma probleemidest rääkida ei olnud ja lahenduste leidmisest ei oldud ka väga huvitatud. Okei võibolla ma teen nüüd natuke liiga neile, sest tegelikult pakuti küll, et ...

Eile Liège, täna Amsterdam

Brüsselist korjasin ma end aga juba järgmisel hommikul kokku ning põrutasin rongiga Liège'i poole, kuhu jään veidi kauemaks. Otsisin oma ööbimiskoha üles ja kondasin niisama ringi. Üritasin meelde tuletada, kust kuidas kuhu sai, kuid linnast rongijaama läksin ikkagi suure ringiga. Naljakas, et varem teadsin täpselt, kust väiksest tänavast minna, et õigesse kohta välja jõuda, aga nüüd olen veidi roostes selle koha pealt. Täna ootas mind ees aga Holland oma võluva Amsterdamiga. Kuna läksin hommikul ja õhtul tulin tagasi, siis tegelikult pikalt aega ei olnudki. Võtsin ette kaasaegse kunsti muuseumi, kus veel käinud ei olnud ning ülejäänud aja jalutasin mööda linna ringi. Amsterdam on kindlasti üks mu lemmiklinnadest, mis sest et ma seal igal sammul jalgratta alla jään. PS! Vahepeal jõudsin ka selle ära otsustada, et laupäeval sõidan Saksamaale :) Bisous ja järgmise korrani