Otse põhisisu juurde

Follow-up

Laupäeval toimus Namuris YFU kokkusaamine ehk Follow-up. Ürituse eesmärgiks oli rääkida, kuidas meil läheb ja nii.
Kõik see värk algas minu jaoks laupäeva kohta natuke vara. Namuri rongijaamas pidin olema 9.20 ja selleks, et sinna jõuda ärkasin 5.30. Samas ärkasin ma pool suve 4.30, et tööle jõuda, nii et sellega võrreldes pole 5.30 ärkamine veel midagi erilist.
Meid jagati kahte gruppi ja vabatahtlikud küsisid erinevaid küsimusi. Nt kui saaksid midagi hostpere juures muuta, siis mida sa muudaksid või mis ainetes sul koolis kõige paremini läheb ja muud sellist. Minule jäi paraku ikka väga selline mulje, et kõik see oli tehtud kiirustades ja ega erilist aega nagu oma probleemidest rääkida ei olnud ja lahenduste leidmisest ei oldud ka väga huvitatud. Okei võibolla ma teen nüüd natuke liiga neile, sest tegelikult pakuti küll, et kui tahate siis tulge meiega pausi ajal rääkima ja nii. Minu jaoks oli selle ürituse parim osa loomulikult teiste vahetusõpilaste nägemine ja tegelikult olen ma täiesti rahul.
Pärast oli meil ka seal õhtusöök. Õhtusöögi teemaks olid juustud ehk siis see oli üks suur juustuõhtusöök. Kes mind lähemalt tunnevad, siis teavad, et mina suurem asi juustugurmaan ei ole, aga õnneks oli sinki ja saia ja viinamarju ka, nii et ma ei jäänud nälga.

Aga nüüd,parim osa õhtusöögi juures - magustoidud. Kõik vahetusõpilased pidid tegema oma riigile iseloomuliku magustoidu. Mina tegin õunakoogi (aitäh, emme, retsepti ja juhtnööride eest). Õunakoogi tegemiseks oli mul vaja hapukoort ja siin see hapukoor ei olnud päris see. Sisuliselt oleksin ma võinud ka Liege´i vene toidupoodi smetanat ostma minna, aga laiskus ründas mind. Igatahes nende hapukoor (ei ole hapuka maitsega, pigem magus piim) on väga vedel ja see tuleb põhimõtteliselt nagu üles kloppida, et see paksemaks läheks, aga mina seda piisavalt paksuks ei saanud. Kook oli ahjus tavalise 20 minuti asemel TUND AEGA. Vähemalt ei kõrbenud see ära ja kook tuli väga hästi välja. Hostperele meeldis ka.
Carmen (teine vahetusõpilane Eestist, kes tuli prantsuskeelsesse Belgiasse) tegi Kirjut Koera minu vanaema retsepti järgi, mille talle andsin. Ma lihtsalt pean eraldi ära mainima, kui hea see oli. Carmen kirjutas oma blogis, et pärast seda kui ma esimese ampsu võtsin lõid mul silmad särama ja ma ütlesin talle, et see maitseb nagu kodu. See on täiesti 100% tõsi. Kõik jõulud ja sünnipäevad perega olid korraga taas mu peas. See oli täiesti imeline kook ja ilmselgeslt ei piirdunud ma ainult ühe tükiga. Nii mu õunakook kui ka Kirju Koer olid justkui otse kodust tulnud. Aitäh sulle, Carmen, et sa seda kooki tegid!

Kokkuvõttes jäin ma selle päevaga rahule.

Lõpetuseks pilte (ükski pilt pole kahjuks minu tehtud ehk tänud Isabellele, Ylvale ja Carmenile)

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ujulas

Otsustasin siis täna hommikul, et kuna ma siin eriti spordiga tegelenud ei ole, siis lähen otsin ujula üles ja lähen ujuma. Nii, algus oli hea. Kõndisin pool tundi ujulani, leidsin ujula, pileti sain ka täiesti iseseivalt prantsuse keeles ostetud ja lisaks sai ka veidi pikem vestlus piletimüüjaga peetud (no loomulikult prantsuse keeles). Jõudsin siis basseini juurde ja seal oli lihtsalt nii palju inimesi, nii nii palju. Peaaegu kõik olid sinna tulnud lastega ja lapsi oli ikka väga palju. Ma arvan, et ma olin vist peaaegu, et ainus, kes sinna koos lapsega ei tulnud. Ma siiski korra pean veel ütlema, et neid lapsi oli väga-väga palju. Ujulasse minnes mõtlesin, et saan rahulikult ujuda, sest palju seal neid inimesi pühapäeva hommikul kell üheksa ikka olla saab. Ikka saab küll. Rahulikult ujumisest ei tulnud küll midagi välja. Seal mingeid eraldi ujumisradu eraldatud ei olnud. Oligi lihtsalt bassein, 25 meetrit pikk. Mida need täiskasvanud ja lapsed siis seal tegid? Oli nei...
2 kommentaari
Lisateave

Pakid Eestist

Kirjeldamatu rõõm. Nii hea on saada Kalevi kommi, MARTSIPANI ja kõike muud. Täna saabunud pakk tegi ka uue kiirusrekordi - 4 päeva. Pole paha. Püüdsin seda sada aastat avada ja lõpuks sain lahti. Piparkoogid, jõulukink, kommid, MARTSIPAN, normaalne hambapasta, jõulukaart - I M E L I N E. Iga pakk, mis ma saanud olen on alati nii hästi ajastatud olnud. Pakk tuleb just siis, kui ma seda kõige rohkem vajan, just siis, kui ma olen vahel (jah vahel ikka küll) jõudnud järeldusele, et kodust nii kaugel olla on ikka päris nõme. Nagu jah, saan keele selgeks ja uusi kogemusi ja võibolla saan aru, kes ma üldse selline olen, aga miks see kõik peab nii pagana raske vahepeal olema. Miks ma ei saa aru sellest, mida ja kuidas mu hostema mõtleb??? No ei jõua kohale lihtsalt. Aaah kui kõrini on mul nendest võileibadest, mida nad kogu aeg söövad ja see liha õhtusöögil maitseb alati täpselt samamoodi. Reedeti on muideks pasta ja kujutage nüüd ette, et ootan siis seda pastat (lõpuks ometi mitte s...
Postita kommentaar
Lisateave

Nagu unenäos

Minu koolis käib üks vahetusõpilane. Ta käib minuga samas klassis. Ta on 16-aastane. Küsisin ta käest, kauaks ta siia jääb. Ta vastas, et juuni lõpuni. Vau, olla 16-aastasena üksi võõras riigis, suhelda keeles, mida ta väga hästi ei oska, elada koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ta küll selle julguse võtab? Miks ta üldse seda teeb? See ei saa ju lihtne olla, või saab? Aga samas on see ju nii põnev, nii lahe. Oh, ma tahaks ka. Ma tahaks ka, et mul see julgus oleks. Oot-oot, aga see olengi ju mina. See olengi ju mina, kes on 16-aastasena üksi võõras riigis, suhtleb keeles, mida ta väga hästi ei oska, elab koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ma küll selle julguse võtan? Ma tõesti ei tea. Küll aga on see tõesti nii põnev ja nii lahe. Vahepeal on mul selline tunne justkui vaataks ennast kõrvalt, sest ikka kohe üldse ei jõua kohale, et see olengi mina. See kõik tundub nagu unenägu. Mina olengi Belgias. Mina suhtlen inimestega prantsuse keeles. Mina käin Belgias koolis. ...
2 kommentaari
Lisateave