Kirjeldamatu rõõm.
Nii hea on saada Kalevi kommi, MARTSIPANI ja kõike muud. Täna saabunud pakk tegi ka uue kiirusrekordi - 4 päeva. Pole paha.
Püüdsin seda sada aastat avada ja lõpuks sain lahti. Piparkoogid, jõulukink, kommid, MARTSIPAN, normaalne hambapasta, jõulukaart - I M E L I N E.
Iga pakk, mis ma saanud olen on alati nii hästi ajastatud olnud. Pakk tuleb just siis, kui ma seda kõige rohkem vajan, just siis, kui ma olen vahel (jah vahel ikka küll) jõudnud järeldusele, et kodust nii kaugel olla on ikka päris nõme. Nagu jah, saan keele selgeks ja uusi kogemusi ja võibolla saan aru, kes ma üldse selline olen, aga miks see kõik peab nii pagana raske vahepeal olema. Miks ma ei saa aru sellest, mida ja kuidas mu hostema mõtleb??? No ei jõua kohale lihtsalt. Aaah kui kõrini on mul nendest võileibadest, mida nad kogu aeg söövad ja see liha õhtusöögil maitseb alati täpselt samamoodi. Reedeti on muideks pasta ja kujutage nüüd ette, et ootan siis seda pastat (lõpuks ometi mitte see sama liha jälle) ja tuleb välja, et seda liha jäi nädalast veel üle ja see segati sinna pasta kastmesse ära. PETTUMUS.
Täna oli ka viimane eksam, milleks oli inglise keel. Kogu hommiku olid mul peas absoluutselt teised mõtted peale selle eksami ja sinna see eksam läks ka. Kurb on ainult see, et noh see oli nagu ainus eksam, kus oleks võinud väga kindlalt väga hea tulemuse saada. Okei, mida iganes, nii kui nii tulevad kevadel kõik eksamid uuesti.
Olgu, need halvemad ajad on möödas. Mäletan, kuidas ma kunagi oktoobris istusin esmaspäeval bioloogia tunnis, oli viimane tund, ja mul lihtsalt voolasid pisarad mööda põski alla ja ma ei suutnud lõpetada. Pool tundi veetsin nii ja teise poole tunnist olin nii väsinud, et jäin magama. Õnneks keegi vist ei näinud või vähemalt ma loodan nii.
Vähemalt ma olen aus, et ma sellest ka räägin. Muidu te mõtlete veel ma ei tea mida välja. See on osake sellest teisest poolest, millest ma tegelikult võiks veel pikalt kirjutada, aga seda ma ei tee, sest
ma arvan, et kui ma paari aasta pärast ise oma blogi loen ja meenutan, siis ma ei tahaks seda kõike lugeda ja teiseks hakkaks mu pere minu pärast liiga palju ja asjatult muretsema ja seda ei taha ma ka kindlasti mitte. Osa minust loodab, et ehk jääb neil see postitus kuidagi kahe silma vahele, aga selleks on vist vähe lootust.
Minu põhjus, miks ma siia täna kirjutama tulin, ei olnud tegelikult üldse see, et halada, vaid et öelda teile, et ma olen tohutult tänulik selle eest, et te pole mind veel ära unustanud ja et mulle aeg-ajalt ja täpselt õigel hetkel pakid saabuvad. Tohutult suured tänud!!!
P.S. Kui sa nüüd tunned selle pika jutu peale, et oo võiks ka Helenile kirja saata või isegi paki, siis küsi mult vaid aadressi ja voila, nii saadki minu päeva ka paremaks muuta.
Nii hea on saada Kalevi kommi, MARTSIPANI ja kõike muud. Täna saabunud pakk tegi ka uue kiirusrekordi - 4 päeva. Pole paha.
Püüdsin seda sada aastat avada ja lõpuks sain lahti. Piparkoogid, jõulukink, kommid, MARTSIPAN, normaalne hambapasta, jõulukaart - I M E L I N E.
Iga pakk, mis ma saanud olen on alati nii hästi ajastatud olnud. Pakk tuleb just siis, kui ma seda kõige rohkem vajan, just siis, kui ma olen vahel (jah vahel ikka küll) jõudnud järeldusele, et kodust nii kaugel olla on ikka päris nõme. Nagu jah, saan keele selgeks ja uusi kogemusi ja võibolla saan aru, kes ma üldse selline olen, aga miks see kõik peab nii pagana raske vahepeal olema. Miks ma ei saa aru sellest, mida ja kuidas mu hostema mõtleb??? No ei jõua kohale lihtsalt. Aaah kui kõrini on mul nendest võileibadest, mida nad kogu aeg söövad ja see liha õhtusöögil maitseb alati täpselt samamoodi. Reedeti on muideks pasta ja kujutage nüüd ette, et ootan siis seda pastat (lõpuks ometi mitte see sama liha jälle) ja tuleb välja, et seda liha jäi nädalast veel üle ja see segati sinna pasta kastmesse ära. PETTUMUS.
Täna oli ka viimane eksam, milleks oli inglise keel. Kogu hommiku olid mul peas absoluutselt teised mõtted peale selle eksami ja sinna see eksam läks ka. Kurb on ainult see, et noh see oli nagu ainus eksam, kus oleks võinud väga kindlalt väga hea tulemuse saada. Okei, mida iganes, nii kui nii tulevad kevadel kõik eksamid uuesti.
Olgu, need halvemad ajad on möödas. Mäletan, kuidas ma kunagi oktoobris istusin esmaspäeval bioloogia tunnis, oli viimane tund, ja mul lihtsalt voolasid pisarad mööda põski alla ja ma ei suutnud lõpetada. Pool tundi veetsin nii ja teise poole tunnist olin nii väsinud, et jäin magama. Õnneks keegi vist ei näinud või vähemalt ma loodan nii.
Vähemalt ma olen aus, et ma sellest ka räägin. Muidu te mõtlete veel ma ei tea mida välja. See on osake sellest teisest poolest, millest ma tegelikult võiks veel pikalt kirjutada, aga seda ma ei tee, sest
ma arvan, et kui ma paari aasta pärast ise oma blogi loen ja meenutan, siis ma ei tahaks seda kõike lugeda ja teiseks hakkaks mu pere minu pärast liiga palju ja asjatult muretsema ja seda ei taha ma ka kindlasti mitte. Osa minust loodab, et ehk jääb neil see postitus kuidagi kahe silma vahele, aga selleks on vist vähe lootust.
Minu põhjus, miks ma siia täna kirjutama tulin, ei olnud tegelikult üldse see, et halada, vaid et öelda teile, et ma olen tohutult tänulik selle eest, et te pole mind veel ära unustanud ja et mulle aeg-ajalt ja täpselt õigel hetkel pakid saabuvad. Tohutult suured tänud!!!
P.S. Kui sa nüüd tunned selle pika jutu peale, et oo võiks ka Helenile kirja saata või isegi paki, siis küsi mult vaid aadressi ja voila, nii saadki minu päeva ka paremaks muuta.
Kommentaarid
Postita kommentaar