100 päeva on möödas sellest, kui ma oma kohvri kokku pakkisin ja siia tulin.
Noh, kui ma nüüd kõik kokku võtan, siis võib vist öelda, et mul läheb täitsa hästi.
Kool
Imelikul kombel mulle endiselt meeldib koolis käia ja siinkohal kiidaks ma uuesti oma imelist klassi, kes muudab kõik päevad koolis lõbusaks ja aeg läheb lennates.
Ma mäletan, kuidas ma enne muretsesin, et mis siis saab, kui ma ei meeldi neile või kui nad ei võta mind omaks. Üks mure, mis mul oli täiesti asjata. Ma olen ikka pagana lahedate inimestega kokku sattunud.
Hinnete koha pealt saan koolis tavaliselt pooled punktid kätte.
Lemmikaine??? Ei oskagi öelda. Kõik peale füüsika ja sotsiaalteaduste on okei. Füüsikas valmistab mulle probleeme matemaatiline pool, sest logaritmidest ei tea ma ei ööd ega mütsi nii kurb kui see ka poleks.
Sotsiaalteaduste koha pealt ütleksin, et mul pole lihtsalt erilist huvi selle vastu tärganud. Mul võttis küllaltki palju aega, et hakata materjalist aru saama ja selle ajaga kadus ka minu motivatsioon. Hetkel loodan selle siiski veel üles leida.
Hispaania keel pole ka just mu parim sõber. Algul tundus lahe ja pealehakkamist oli rohkemgi kui vaja. Reaalsus on aga kohale jõudnud. Nimelt olen ma teistest aasta võrra maas ja seda polegi nii lihtne järgi võtta, kui ma arvasin. Ehk sellest tulenevalt peaksin ma jõuluvaheajal sellega natuke vaeva nägema. Vastasel juhul jään ma aasta lõpuni seal tunnis väga segaduses näoga istuma.
Võibolla meeldib mulle kõige rohkem inglise keel. Mitte sellepärast, et see ainus tund oleks, kus ma kõigest aru saan, sest ma saan kõigis tundides juba asjadele pihta (v.a hispaania keeles, kui õpetaja räägib hispaania keeles), vaid mu inglise keele õpetaja on ikka megalahe.
Hostpere
Hostperega on natukene keerulisemad lood, kui nüüd aus olla. Ega midagi ei ole halvasti. Kõik on ok. Kas me võiksime aga kunagi nii lähedasteks saada, et ma võiksin öelda, et nad on nagu mu teine pere? Nojah, seda on mul hetkel raske uskuda. Siiski on viimasel ajal ka selles osas märgata edenemist. Elame, näeme.
Vaba aeg
Nädala sees pole mul nii palju seda vaba aega, et ma nüüd mööda Belgiat ringi kolama läheks. Pärast kooli tulen koju, kolmapäeval ja neljapäeval lähen trenni ka, aga üldiselt olen õhtuks ikka päris väsinud. Nädalavahetustel on laupäev tavaliselt see päev, kus ma lähen kuhugi. Pühapäeva hommikul on mul trenn ja pärastlõunal ma kas magan või lihtsalt tšillin niisama. Belgias ringi rändamise olen jätnud endale pigem kevadeks, siis kui on valgem, soojem, ilusam ja rohelisem. Lisaks on mul veel ka päris palju vaheaegu ees. Hetkel taaskord sajab ja tuul puhub 50 m/s.
Sõpru on mul ka-teised vahetusõpilased ja klassikaaslased. Vahel teeme ikka ka midagi nädalavahetustel koos.
Veebruaris on YFUga Pariisi reis ja mais on klassireis Amsterdami ja Londonisse. On, mida oodata.
Oma piinavast koduigatsusest olen ma vist lõpuks peaaegu lahti saanud. Kui ainult jõule ei oleks... Enam pole seda tunnet, et see aasta tuleb üle elada ja siis saab lõpuks Eesitis oma eluga edasi minna.
Loomulikult igatsen ma endiselt oma sõpru ja peret. Igatsen seda, et sain iga päev trennis käia. Igatsen oma kodu ja oma tuba. Igatsen oma koduseid laupäevi. Igatsen seda, kuidas emme magas hommikuti minust tavaliselt kauem, aga tuli ikka (TOTAALSE PADJANÄOGA) tšau ütlema. Igatsen seda, kuidas me koos "Pilvede all" vaatasime. Igatsen seda, et ma ei saa oma vendade lapsi hoidma minna. Igatsen seda, kuidas isaga Taevaskojas telekat vaatasime ja meie ilmatuma pikki telefonivestluseid iga päev (okei, tegelikult me räägime ju nüüd ka, aga see pole see sama). Igatsen õhtusööke perega, kui kellelgi oli sünnipäev või tulime lihtsalt kokku. Igatsen Liina huumorit. Igatsen Tallinna vanalinna. Igatsen Vapiano pastat. Igatsen igat elementaarset detaili oma igapäevaelust. Ja ees on veel jõulud, mis on vaieldamatult püha, et olla koos perega. Jõulud jätaks ma sellel aastal parema meelega vahele. Õnneks ei kesta need igavesti ja uuel aastal lähen jälle uue hooga.
Kusjuures, kuigi ma olen oma perest ja sõpradest palju kaugemal kui varem, siis ometi on mul tunne, et me oleme lähedasemad kui kunagi varem. Seda mitte selles mõttes, et ma nendega nüüd 24/7 räägiks, aga inimestega on palju lihtsam rääkida. Kõik vestlused on palju avatumad.
Aga see selleks. Vahel olen ikka mõelnud, et mis siis saab, kui ma siit ära pean minema. Ma jääks meeletult oma sõpradest puudust tundma. Nemad on need, kes minu päeva päikseliseks muudavad.
Teiseks on minu pisike probleem ka see, et aeg läheb liiga kiiresti. Ma kardan, et nii palju jääb kogemata või nägemata. Kohe on jõulud, siis uus aasta, siis kevad ja siis tulebki juba suvi. Ja kuidas muuta oma aasta eriliseks? Varem tundus juba mõte teises riigis koolis käimisest ja elamisest väga eriline, aga korraga polegi see enam minu jaoks piisav. Milline ma tahan, et see aasta oleks? Kuidas ma jääks sellega rahule? Kuidas ma saan teha nii, et pärast tagasi mõeldes, ma ei kahetseks midagi ega mõtleks sellele, et mida kõike oleks võinud veel teha?
Mul on üks unistus küll ja ma väga loodan, et ma suudan selle teoks teha.
If you can dream it, you can do it!!!
Noh, kui ma nüüd kõik kokku võtan, siis võib vist öelda, et mul läheb täitsa hästi.
Kool
Imelikul kombel mulle endiselt meeldib koolis käia ja siinkohal kiidaks ma uuesti oma imelist klassi, kes muudab kõik päevad koolis lõbusaks ja aeg läheb lennates.
Ma mäletan, kuidas ma enne muretsesin, et mis siis saab, kui ma ei meeldi neile või kui nad ei võta mind omaks. Üks mure, mis mul oli täiesti asjata. Ma olen ikka pagana lahedate inimestega kokku sattunud.
Hinnete koha pealt saan koolis tavaliselt pooled punktid kätte.
Lemmikaine??? Ei oskagi öelda. Kõik peale füüsika ja sotsiaalteaduste on okei. Füüsikas valmistab mulle probleeme matemaatiline pool, sest logaritmidest ei tea ma ei ööd ega mütsi nii kurb kui see ka poleks.
Sotsiaalteaduste koha pealt ütleksin, et mul pole lihtsalt erilist huvi selle vastu tärganud. Mul võttis küllaltki palju aega, et hakata materjalist aru saama ja selle ajaga kadus ka minu motivatsioon. Hetkel loodan selle siiski veel üles leida.
Hispaania keel pole ka just mu parim sõber. Algul tundus lahe ja pealehakkamist oli rohkemgi kui vaja. Reaalsus on aga kohale jõudnud. Nimelt olen ma teistest aasta võrra maas ja seda polegi nii lihtne järgi võtta, kui ma arvasin. Ehk sellest tulenevalt peaksin ma jõuluvaheajal sellega natuke vaeva nägema. Vastasel juhul jään ma aasta lõpuni seal tunnis väga segaduses näoga istuma.
Võibolla meeldib mulle kõige rohkem inglise keel. Mitte sellepärast, et see ainus tund oleks, kus ma kõigest aru saan, sest ma saan kõigis tundides juba asjadele pihta (v.a hispaania keeles, kui õpetaja räägib hispaania keeles), vaid mu inglise keele õpetaja on ikka megalahe.
Hostpere
Hostperega on natukene keerulisemad lood, kui nüüd aus olla. Ega midagi ei ole halvasti. Kõik on ok. Kas me võiksime aga kunagi nii lähedasteks saada, et ma võiksin öelda, et nad on nagu mu teine pere? Nojah, seda on mul hetkel raske uskuda. Siiski on viimasel ajal ka selles osas märgata edenemist. Elame, näeme.
Vaba aeg
Nädala sees pole mul nii palju seda vaba aega, et ma nüüd mööda Belgiat ringi kolama läheks. Pärast kooli tulen koju, kolmapäeval ja neljapäeval lähen trenni ka, aga üldiselt olen õhtuks ikka päris väsinud. Nädalavahetustel on laupäev tavaliselt see päev, kus ma lähen kuhugi. Pühapäeva hommikul on mul trenn ja pärastlõunal ma kas magan või lihtsalt tšillin niisama. Belgias ringi rändamise olen jätnud endale pigem kevadeks, siis kui on valgem, soojem, ilusam ja rohelisem. Lisaks on mul veel ka päris palju vaheaegu ees. Hetkel taaskord sajab ja tuul puhub 50 m/s.
Sõpru on mul ka-teised vahetusõpilased ja klassikaaslased. Vahel teeme ikka ka midagi nädalavahetustel koos.
Veebruaris on YFUga Pariisi reis ja mais on klassireis Amsterdami ja Londonisse. On, mida oodata.
Oma piinavast koduigatsusest olen ma vist lõpuks peaaegu lahti saanud. Kui ainult jõule ei oleks... Enam pole seda tunnet, et see aasta tuleb üle elada ja siis saab lõpuks Eesitis oma eluga edasi minna.
Loomulikult igatsen ma endiselt oma sõpru ja peret. Igatsen seda, et sain iga päev trennis käia. Igatsen oma kodu ja oma tuba. Igatsen oma koduseid laupäevi. Igatsen seda, kuidas emme magas hommikuti minust tavaliselt kauem, aga tuli ikka (TOTAALSE PADJANÄOGA) tšau ütlema. Igatsen seda, kuidas me koos "Pilvede all" vaatasime. Igatsen seda, et ma ei saa oma vendade lapsi hoidma minna. Igatsen seda, kuidas isaga Taevaskojas telekat vaatasime ja meie ilmatuma pikki telefonivestluseid iga päev (okei, tegelikult me räägime ju nüüd ka, aga see pole see sama). Igatsen õhtusööke perega, kui kellelgi oli sünnipäev või tulime lihtsalt kokku. Igatsen Liina huumorit. Igatsen Tallinna vanalinna. Igatsen Vapiano pastat. Igatsen igat elementaarset detaili oma igapäevaelust. Ja ees on veel jõulud, mis on vaieldamatult püha, et olla koos perega. Jõulud jätaks ma sellel aastal parema meelega vahele. Õnneks ei kesta need igavesti ja uuel aastal lähen jälle uue hooga.
Kusjuures, kuigi ma olen oma perest ja sõpradest palju kaugemal kui varem, siis ometi on mul tunne, et me oleme lähedasemad kui kunagi varem. Seda mitte selles mõttes, et ma nendega nüüd 24/7 räägiks, aga inimestega on palju lihtsam rääkida. Kõik vestlused on palju avatumad.
Aga see selleks. Vahel olen ikka mõelnud, et mis siis saab, kui ma siit ära pean minema. Ma jääks meeletult oma sõpradest puudust tundma. Nemad on need, kes minu päeva päikseliseks muudavad.
Teiseks on minu pisike probleem ka see, et aeg läheb liiga kiiresti. Ma kardan, et nii palju jääb kogemata või nägemata. Kohe on jõulud, siis uus aasta, siis kevad ja siis tulebki juba suvi. Ja kuidas muuta oma aasta eriliseks? Varem tundus juba mõte teises riigis koolis käimisest ja elamisest väga eriline, aga korraga polegi see enam minu jaoks piisav. Milline ma tahan, et see aasta oleks? Kuidas ma jääks sellega rahule? Kuidas ma saan teha nii, et pärast tagasi mõeldes, ma ei kahetseks midagi ega mõtleks sellele, et mida kõike oleks võinud veel teha?
Mul on üks unistus küll ja ma väga loodan, et ma suudan selle teoks teha.
If you can dream it, you can do it!!!
Kommentaarid
Postita kommentaar