Otse põhisisu juurde

Hasselt

Kolmapäeval sai veel ühes Belgia linnas ära käidud, seekord jälle Flandrias (Belgia flaamikeelne osa) ja koos Carmeni ja Meriliniga.

Alustasime siis sellest, et me ei suutnud selles imepisikeses rongijaamas ka üksteist üles leida ja korraks oli juba hirm, et oot kas me ikka oleme samas linnas ja samas jaamas või ei ole. No õnneks ikka olime.

Jalutasime mööda peatänavat, kus oli muidugi tohutult poode. Mine ja vaid osta ennast hulluks. Otsisime üles Tigeri, sest no kes siis ei armastaks seda poodi. Tohutus koguses mõttetuid, aga nii toredaid asju.

Edasi läksime Hasselti jõulumaale. Seal oli selline jõuluturg, lõbustuspark ja muu laat koos. Isegi jõuluvana maja oli, aga teda polnud kodus. Mitte et ma muidugi midagi aru oleks saanud, mida see flaamikeelne jõuluvana mulle räägib, aga jõulukat oleks ka ikka tahtnud näha. Ostsime sealt tomatisuppi (mis jättis soovida) ja jalutasime ringi.

Aga asi, mis mind seal tohutult häiris, oli vot see:


 
Nii kujuta nüüd ette, et sa oled see hobusekesekene seal ja sa pead kogu päeva lihtsalt ringi kõndima, sest mingid pisikesed belglased tahavad su seljas sõita. Ehk miks kasutatavad nad päris elus loomi. No jeesus palun tehke mingid atraktsioonid vms, see ei ole normaalne. Isegi kui selle hobuse seljas ei olnud kedagi, siis pidi ta ikkagi kaasa kõndima, sest ühe teise hobuse seljas oli ja teda ei vaevutud sealt isegi lahti ühendama. See ei olnud muideks esimene kord, kui ma sellist asja nägin. Karm.
 
Aga kui nüüd sellest mööda vaadata, siis oli täitsa kabe värk.
 


Merilin ja vaimustav SÖÖK!!!


Hasselti jõulukuusk ja põder

Kohvikust läksime ka läbi

Leidsin uusi sõpru ka ikka

 
 
Ja nii ongi. Laupäeval on Genti minek :)
 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ujulas

Otsustasin siis täna hommikul, et kuna ma siin eriti spordiga tegelenud ei ole, siis lähen otsin ujula üles ja lähen ujuma. Nii, algus oli hea. Kõndisin pool tundi ujulani, leidsin ujula, pileti sain ka täiesti iseseivalt prantsuse keeles ostetud ja lisaks sai ka veidi pikem vestlus piletimüüjaga peetud (no loomulikult prantsuse keeles). Jõudsin siis basseini juurde ja seal oli lihtsalt nii palju inimesi, nii nii palju. Peaaegu kõik olid sinna tulnud lastega ja lapsi oli ikka väga palju. Ma arvan, et ma olin vist peaaegu, et ainus, kes sinna koos lapsega ei tulnud. Ma siiski korra pean veel ütlema, et neid lapsi oli väga-väga palju. Ujulasse minnes mõtlesin, et saan rahulikult ujuda, sest palju seal neid inimesi pühapäeva hommikul kell üheksa ikka olla saab. Ikka saab küll. Rahulikult ujumisest ei tulnud küll midagi välja. Seal mingeid eraldi ujumisradu eraldatud ei olnud. Oligi lihtsalt bassein, 25 meetrit pikk. Mida need täiskasvanud ja lapsed siis seal tegid? Oli nei...
2 kommentaari
Lisateave

Pakid Eestist

Kirjeldamatu rõõm. Nii hea on saada Kalevi kommi, MARTSIPANI ja kõike muud. Täna saabunud pakk tegi ka uue kiirusrekordi - 4 päeva. Pole paha. Püüdsin seda sada aastat avada ja lõpuks sain lahti. Piparkoogid, jõulukink, kommid, MARTSIPAN, normaalne hambapasta, jõulukaart - I M E L I N E. Iga pakk, mis ma saanud olen on alati nii hästi ajastatud olnud. Pakk tuleb just siis, kui ma seda kõige rohkem vajan, just siis, kui ma olen vahel (jah vahel ikka küll) jõudnud järeldusele, et kodust nii kaugel olla on ikka päris nõme. Nagu jah, saan keele selgeks ja uusi kogemusi ja võibolla saan aru, kes ma üldse selline olen, aga miks see kõik peab nii pagana raske vahepeal olema. Miks ma ei saa aru sellest, mida ja kuidas mu hostema mõtleb??? No ei jõua kohale lihtsalt. Aaah kui kõrini on mul nendest võileibadest, mida nad kogu aeg söövad ja see liha õhtusöögil maitseb alati täpselt samamoodi. Reedeti on muideks pasta ja kujutage nüüd ette, et ootan siis seda pastat (lõpuks ometi mitte s...
Postita kommentaar
Lisateave

Nagu unenäos

Minu koolis käib üks vahetusõpilane. Ta käib minuga samas klassis. Ta on 16-aastane. Küsisin ta käest, kauaks ta siia jääb. Ta vastas, et juuni lõpuni. Vau, olla 16-aastasena üksi võõras riigis, suhelda keeles, mida ta väga hästi ei oska, elada koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ta küll selle julguse võtab? Miks ta üldse seda teeb? See ei saa ju lihtne olla, või saab? Aga samas on see ju nii põnev, nii lahe. Oh, ma tahaks ka. Ma tahaks ka, et mul see julgus oleks. Oot-oot, aga see olengi ju mina. See olengi ju mina, kes on 16-aastasena üksi võõras riigis, suhtleb keeles, mida ta väga hästi ei oska, elab koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ma küll selle julguse võtan? Ma tõesti ei tea. Küll aga on see tõesti nii põnev ja nii lahe. Vahepeal on mul selline tunne justkui vaataks ennast kõrvalt, sest ikka kohe üldse ei jõua kohale, et see olengi mina. See kõik tundub nagu unenägu. Mina olengi Belgias. Mina suhtlen inimestega prantsuse keeles. Mina käin Belgias koolis. ...
2 kommentaari
Lisateave