Otse põhisisu juurde

Minu jõulud

Sel aastal olid need teistsugused ja ma ei saa jätta mainimata, kui väga ma sellel päeval oma perest ja sugulastest puudust tundsin. No ei olnud neid nalju ja seda mõnusat olemist.

Aga õhtul tuli hostema venna pere meile külla. Heast söögist puudu ei jäänud. Alustasime snäkkidega (eelroa ajaks oli mul juba kõht täis) ja lõpetasime imehea magustoiduga.
Tgelikult oli täitsa tore. Mängisime hostema venna lastega prantsuse keeles Aliast ja no võite arvata, kes viimane oli eks ole, aga vähemalt oli tore. Tegime omavahel loosipakke.

Kusjuures mina pidin tegema paki hostema vennale ja mu hostõde lubas mind sellega aidata, sest ma ei osand küll talle midagi kinkida. Läksime hostõega raamatupoodi ja ta võttis sealt vist esimese ettejuhtuva raamatu ja ütles, et ta leidis kingi. Ja nii kinkisin ma ühele surmtõsisele keskealisele mehele raamatu "Kus on Volli" (põhimõtteliselt pildiraamat, kus sa pead iga pildi pealt ühe kindla inimese ehk Volli üles leidma). Kui ta selle paki avas, siis ma ei osanud ta näost mingit emotsiooni välja lugeda, nii et ma ei oskagi öelda, mida ta nüüd sellest kingist ja minust arvab.

Note: Mu hostema vennatütre elukaaslane istus kogu selle õhtu seal lauas sellise näoga nagu teda oleks mingi suur katastroof tabanud ja ta ei öelnud reaalselt sõnagi.

Eile käisime mu hostema õe juures. Taaskord söömine ja palju inimesi, keda ma esimest korda elus nägin. Seal langes mulle osaks ka suuremat sorti kingisadu, mis oli neist väga armas.

Note 2: Suguvõsal pole kombeks vara koju minna. Kõik on jumala väsinud, aga koju ei minda. Jõululaupäval läksid külalised ära umbes kella ühe paiku öösel.
Eile läksime meie ära südaöö paiku. Enne seda mu hostema juba magas tugitoolis.


Ainus pilt, mis mul on-kaetud laud enne külaliste saabumist

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ujulas

Otsustasin siis täna hommikul, et kuna ma siin eriti spordiga tegelenud ei ole, siis lähen otsin ujula üles ja lähen ujuma. Nii, algus oli hea. Kõndisin pool tundi ujulani, leidsin ujula, pileti sain ka täiesti iseseivalt prantsuse keeles ostetud ja lisaks sai ka veidi pikem vestlus piletimüüjaga peetud (no loomulikult prantsuse keeles). Jõudsin siis basseini juurde ja seal oli lihtsalt nii palju inimesi, nii nii palju. Peaaegu kõik olid sinna tulnud lastega ja lapsi oli ikka väga palju. Ma arvan, et ma olin vist peaaegu, et ainus, kes sinna koos lapsega ei tulnud. Ma siiski korra pean veel ütlema, et neid lapsi oli väga-väga palju. Ujulasse minnes mõtlesin, et saan rahulikult ujuda, sest palju seal neid inimesi pühapäeva hommikul kell üheksa ikka olla saab. Ikka saab küll. Rahulikult ujumisest ei tulnud küll midagi välja. Seal mingeid eraldi ujumisradu eraldatud ei olnud. Oligi lihtsalt bassein, 25 meetrit pikk. Mida need täiskasvanud ja lapsed siis seal tegid? Oli nei...

Pakid Eestist

Kirjeldamatu rõõm. Nii hea on saada Kalevi kommi, MARTSIPANI ja kõike muud. Täna saabunud pakk tegi ka uue kiirusrekordi - 4 päeva. Pole paha. Püüdsin seda sada aastat avada ja lõpuks sain lahti. Piparkoogid, jõulukink, kommid, MARTSIPAN, normaalne hambapasta, jõulukaart - I M E L I N E. Iga pakk, mis ma saanud olen on alati nii hästi ajastatud olnud. Pakk tuleb just siis, kui ma seda kõige rohkem vajan, just siis, kui ma olen vahel (jah vahel ikka küll) jõudnud järeldusele, et kodust nii kaugel olla on ikka päris nõme. Nagu jah, saan keele selgeks ja uusi kogemusi ja võibolla saan aru, kes ma üldse selline olen, aga miks see kõik peab nii pagana raske vahepeal olema. Miks ma ei saa aru sellest, mida ja kuidas mu hostema mõtleb??? No ei jõua kohale lihtsalt. Aaah kui kõrini on mul nendest võileibadest, mida nad kogu aeg söövad ja see liha õhtusöögil maitseb alati täpselt samamoodi. Reedeti on muideks pasta ja kujutage nüüd ette, et ootan siis seda pastat (lõpuks ometi mitte s...

Nagu unenäos

Minu koolis käib üks vahetusõpilane. Ta käib minuga samas klassis. Ta on 16-aastane. Küsisin ta käest, kauaks ta siia jääb. Ta vastas, et juuni lõpuni. Vau, olla 16-aastasena üksi võõras riigis, suhelda keeles, mida ta väga hästi ei oska, elada koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ta küll selle julguse võtab? Miks ta üldse seda teeb? See ei saa ju lihtne olla, või saab? Aga samas on see ju nii põnev, nii lahe. Oh, ma tahaks ka. Ma tahaks ka, et mul see julgus oleks. Oot-oot, aga see olengi ju mina. See olengi ju mina, kes on 16-aastasena üksi võõras riigis, suhtleb keeles, mida ta väga hästi ei oska, elab koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ma küll selle julguse võtan? Ma tõesti ei tea. Küll aga on see tõesti nii põnev ja nii lahe. Vahepeal on mul selline tunne justkui vaataks ennast kõrvalt, sest ikka kohe üldse ei jõua kohale, et see olengi mina. See kõik tundub nagu unenägu. Mina olengi Belgias. Mina suhtlen inimestega prantsuse keeles. Mina käin Belgias koolis. ...