Otse põhisisu juurde

ID-kaardi saaga

Täna sain LÕPUKS kätte oma Belgia ID-kaardi. Selleks kulus kolm ja pool kuud.
Teekond selleni oli pikk ja okkaline.

Järgmisel päeval pärast Belgiass saabumist läksime host-perega kohe kohalikku omavalitsusse mind sisse kirjutama ja teoorias natuke pärast seda oleksingi ma pidanud selle ID-kaardi saama, aga vot ei läinudki nii lihtsalt.

Kõigepealt oli neil vaja mingit paberit selle kohta, et ma siin ikka koolis ka käin, mitte niisama lulli ei löö. Kui kool lõpuks algas, sai paber hangitud ja neile viidud.
Siis tuli välja, et politsei peab tulema kontrollima, et ma ikka selles majas ka tõepoolest elan. Möödus umbes kuu, aga pole seda politseid kusagil. Lõpuks ta siis saabus pühapäeva hommikul kell seitse.
Okei, elan üle. Sellega oleks pidanud kogu see asi lõppema ja jäin oma ID-kaarti ootama.

Mida aga pole, on ID-kaart.

Poolteist kuud hiljem helistas hostema uuesti sinna omavalitsusse ja nad väitsid, et nad pole mu pilte saanud.
No tere tulemast, ma andsin teile neid kaks tükki.

Läksin siis uuesti sinna kohale. Ennäe imet, isegi mu pildid olid kusagilt välja ilmunud!!!
Võeti siis uuesti sõrmejäljed ja küsiti kümme korda, millal ma ära lähen (nad vist ikka väga ei tahtnud mind siia).

Eile saabus postiga kiri, et ID-kaart on valmis ja täna sain ma selle igatahes kätte.


Ma nüüd ei taha midagi halvasti öelda, aga teate, see on ikka päris kole. See on mingi punase ja sinise kirju ja pilt on sinna niimoodi pandud, et mul pole ei kaela ega juukseid, sest need on varjutatud punase mustri poolt.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Põrgulik kehaline

Kuni siiani on meil kehalises erinevad spordialad olnud ja ise valisid, mida teed. Nüüd on aga triatloniks valmistumine ehk kehalises tuleb n-ö lõpueksamina triatlon läbida. Küll väiksemas mõõdus, aga siiski: 400m ujumist 8km rattaga 2km jooksmist Kehalised näevad välja nüüd nii, et kõigepealt pead sa ju kuidagi tundi kohale jõudma, sest võimla ja ujula on linnakese teises otsas. Kavalad belglased oskvad seda kõike muidugi oma huvides ära kasutada. Nimelt läheme me nüüd kehalisse rattaga jala käimise asemel. Aga arvake ära nende rataste seisukorda. Kummid lössid jne. Käikudest võisid ainult unistada. Lisaks kõigile on ju sul ka kehalise kott, kus kõik su vahetusriided jne. Seega, kiiver pähe, sada pampu kaenlasse ja palveta, et sa kraavi ei sõidaks kogu selle koormaga või et su ratas poolel teel otsi ei annaks. Jõuad elusalt kohale, siis vahetad riided ja veel mõned tempokad kilomeetrid rattaga. Seejärel jooksma. Ja lõpuks see minu "lemmik" osa ehk ujumine. Ma ausal...

Walibi

Eile käisime YFU vahetusõpilastega Walibis. Walibi on lõbustuspark, mis asub Brüsseli lähedal.  Nii tore oli jälle kõiki näha. Kuna mina olen selline natuke arg, siis väga nendel "hulludel" asjadel ei käinud. Siiski sai mõni eneseületus tehtud, sest millal siis veel kui mitte oma vahetusaastal.  Tegelikult kirjutada väga midagi ei olegi, nautige seekord parem pilte.  Rootslase ja leedukaga Eestlased, rootslased, soomlane ja leedukas

Esimene koolipäev

Noniii Lõpuks sain siis mina ka kooli. Ma tegelikult juba nii-nii ootasin seda, sest ausalt öeldes oli juba veidi igavaks läinud. Hommikul läksin koos host-õega kooli. Tema läks tundidesse ja mina pidin direktori juurde minema. Host-õde siis näitas, et vot seal on direktori kabinet ja ütles, et mine ja kõndis ära. No siis oli küll hetkeks, et OOT-OOT,  MIS ASJAAAA??? KUHU??? MINA??? AAAH; MIS TOIMUB??? Õnneks need emotsioonid möödusid ruttu ja pärast tegelikult närvis polnudki. Direktori käest sain siis teada, mis klassis ma olen. Sain ka oma tunniplaani. Kuna mul oli esimese tunnini veel veits aega, siis pidin raamatukogus ootama. Seal kohtusin ka teiste vahetusõpilastega, kes minuga samas koolis hakkavad käima. Kõiki vist pole aga siiani näinud, sest neid on seal päris mitu (siiski olen üsna kindel, et neid on alla kümne ikka). Ja siis pidin minema oma esimesse tundi, milleks oli inglise keel (jumal tänatud, vähemalt sain aru, mis toimus). Seisin klassi ukse taga koo...