Ausalt öeldes keelega mul juba täitsa läheb. Loomulikult ma ei mõista KÕIKE. Raskeks läheb siis, kui kohalikud omavahel räägivad, sest jutt muutub kiireks ja kõiki sõnu ei hääldata alati nii korralikult välja. Noored kasutavad ju ka slängi. Sellega on mul aga nii, et mu klassikaaslased õpetavad mulle seda ja seletavad palju ehk siis see pole eriti suur probleem.ˇ
Teiste vestluste kuulamise kohapealt olen ma tegelikult ise laisk. Nii palju lihtsam on ennast ju n-ö välja lülitada ja mitte kuulata. See pole aga kuigi hea strateegia, sest mu eesmärk on seltskonda sisse sulanduda, mitte imelikult kõrval passida, kui teised naeravad.
Tundides on õpetajate kuulamisega sama värk. Ma olen ise liiga laisk. Samas on mul vahepeal nii palju mõtteid, mida mõelda. Vahel olen lihtsalt väsinud ja ei jõua enam kuulata. Ma ei saa teha siin nagu Eestis tegin, et sisuliselt väga kaasa ei mõelnud tunnis, aga teadsin, mis toimub. Kui ma tahan siin teada, mis tunnis toimub, siis ma pean ka sellele keskenduma. Alati on võimalik ka muidugi klassikaaslaste käest küsida, et ou kuule, mis toimub, aga tahaks ise ikka ka asjale pihta saada.
Eks vahel jääb ka sõnadest puudu, aga suudan alati asjad kuidagi teistmoodi lahti seletada, olgugi et tulemus võib olla veidi koomiline. Näiteks üks päev seletasin ujumsmütsi kui kübarat, mida ujudes kantakse. Sellegipoolest minust saadi aru ja ma ise ka tegelikult naersin selle peale.
Mäletan, kuidas eelmine aasta olin nii kindel, et ma ei oska üldse prantsuse keelt. Siin olen aga täiesti positiivselt üllatunud, kui palju ma tegelikult oskan. Minu sõnavara on täiesti arvestatava suurusega (arenemisruumi on küll metsikult siiski) ning grammatika õppimisest on ka ikka nii palju kasu olnud. Olen palju kiita saanud prantsuse keele eest. Inimesed on üllatunud, kui saavad aru, et ma oskan moodustada tulevikku või tingivat kõneviisi, tean, millised tegusõnad pöörduvad minevikus abitegusõnaga etre ja millised abitegusõnaga avoir. Ka artikleid suudan tavaliselt üsna õigesti panna.
Koolis kasutatakse meeletult lühendeid ja nendega oli mul algul veidi keeruline, kuid nüüd harjun. Näiteks kirjutatakse ära pool sõna, siis tehakse mingi pisiske ringike viimase tähe kõrvale ja see tähendab mingit kindlat sõna lõppu. Sellist tüüpi lühendeid on palju. Ka inimeste käekiri on teistsugune, tegelikult ka. Näiteks tähe "n" ette tehakse veel mingi konks, nii et mina lugesin seda algul kogu aeg "m-ks".
Kui nüüd kõik see jutt kokku võtta, siis tegelikult saan keelest aru küll ja suudan ise rääkida ka. Minu probleemiks on vaid iseenda laiskus.
Helen, kes peab ennast kokku võtma ja laiskusest üle saama
Teiste vestluste kuulamise kohapealt olen ma tegelikult ise laisk. Nii palju lihtsam on ennast ju n-ö välja lülitada ja mitte kuulata. See pole aga kuigi hea strateegia, sest mu eesmärk on seltskonda sisse sulanduda, mitte imelikult kõrval passida, kui teised naeravad.
Tundides on õpetajate kuulamisega sama värk. Ma olen ise liiga laisk. Samas on mul vahepeal nii palju mõtteid, mida mõelda. Vahel olen lihtsalt väsinud ja ei jõua enam kuulata. Ma ei saa teha siin nagu Eestis tegin, et sisuliselt väga kaasa ei mõelnud tunnis, aga teadsin, mis toimub. Kui ma tahan siin teada, mis tunnis toimub, siis ma pean ka sellele keskenduma. Alati on võimalik ka muidugi klassikaaslaste käest küsida, et ou kuule, mis toimub, aga tahaks ise ikka ka asjale pihta saada.
Eks vahel jääb ka sõnadest puudu, aga suudan alati asjad kuidagi teistmoodi lahti seletada, olgugi et tulemus võib olla veidi koomiline. Näiteks üks päev seletasin ujumsmütsi kui kübarat, mida ujudes kantakse. Sellegipoolest minust saadi aru ja ma ise ka tegelikult naersin selle peale.
Mäletan, kuidas eelmine aasta olin nii kindel, et ma ei oska üldse prantsuse keelt. Siin olen aga täiesti positiivselt üllatunud, kui palju ma tegelikult oskan. Minu sõnavara on täiesti arvestatava suurusega (arenemisruumi on küll metsikult siiski) ning grammatika õppimisest on ka ikka nii palju kasu olnud. Olen palju kiita saanud prantsuse keele eest. Inimesed on üllatunud, kui saavad aru, et ma oskan moodustada tulevikku või tingivat kõneviisi, tean, millised tegusõnad pöörduvad minevikus abitegusõnaga etre ja millised abitegusõnaga avoir. Ka artikleid suudan tavaliselt üsna õigesti panna.
Koolis kasutatakse meeletult lühendeid ja nendega oli mul algul veidi keeruline, kuid nüüd harjun. Näiteks kirjutatakse ära pool sõna, siis tehakse mingi pisiske ringike viimase tähe kõrvale ja see tähendab mingit kindlat sõna lõppu. Sellist tüüpi lühendeid on palju. Ka inimeste käekiri on teistsugune, tegelikult ka. Näiteks tähe "n" ette tehakse veel mingi konks, nii et mina lugesin seda algul kogu aeg "m-ks".
Kui nüüd kõik see jutt kokku võtta, siis tegelikult saan keelest aru küll ja suudan ise rääkida ka. Minu probleemiks on vaid iseenda laiskus.
Helen, kes peab ennast kokku võtma ja laiskusest üle saama
Kommentaarid
Postita kommentaar