Ilmselt olen seda juba kirjutanud ka, aga mulle täiega meeldib siin koolis käia. Mitte et ma seda Eestis vihanud oleks, aga siin on see minu jaoks pingevaba ja mul on koolis nii lõbus. Mul on hästi toredad klassikaaslased, kes siiamaani on alati viitsinud mu sajale küsimusele vastata (loodetavasti viitsivad edaspidi ka, kuigi mul nüüd on juba vähem küsimusi), kes õpetavad mulle uusi sõnu ja slängi, naeravad koos minuga, kui ma vahel (khm-khm mitte just väga harva) mõne lause valesti kokku panen või sõnad totaalselt sassi ajan ja rõõmustavad koos minuga, kui ma kasutan slängi ja spetsiaalseid valloonide sõnu. Mul pole kunagi koolis igav olnud. MITTE KUNAGI.
Ma mäletan, kui õnnelik ma olin, kui istusin klassis üksi ja siis tuli üks mu klassiõde ja küsis ise, et kas ta võib mu kõrvale istuda (see oli suhteliselt septembri alguses). Nagu sa tahad MINU kõrvale istuda? Issand see on nii tore, ausalt ka. Ma olin nii meelitatud. Ta teadis, et minu kõrvale istumisega kaasneb see, et ta võiks mulle oma konspekte näidata, et ma maha saaks kirjutada, ja et ta võiks mulle aeg-ajalt seletada, et mis üldse toimub (septembri algul ma olin vahepeal ikka väga segaduses). Ja ta ikkagi tahtis minu kõrvale istuda.
Paar nädalat tagasi võtsime keemias uut osa, mis oli uus nii mulle kui ka ülejäänud klassile. Ma olin nii õnnelik, kui ma sellest aru sain (saladuskatte all võin öelda, et ülesanded sain kiiremini tehtud kui mu pinginaaber). Ma võtsin ennast tunnis kokku ja kuulasin ja töötasin kaasa ja ma sain kõigest aru. Ma sain aru keemiast, mida mulle seletati prantsuse keeles.
Paar nädalat tagasi pidime inglise keeles klassi ees peast luuletust vastama. Kõik olid väga närvis. Kui ma ütlen, et väga närvis, siis ikka VÄGA närvis (kordades hullem kui mina enne füüsika kontrolltöid). Arvata võib, et kõik see suutis minu ka närvi ajada. Kuigi siin ma pole üldse selline pabistaja enam, ausalt. Tuli siis minu kord ja ma sain ilusti hakkama. Klass plaksutas pärast, sest nad olid mu hääldusest vaimustuses, ja hindeks sain 14,5/15. Paari sõna järjekorra vahetasin kahjuks ära. Õpetaja kiitis ka :)
Kaks mu klassiõde kutsusid mind kord peole ka. Järgmine hetk, kus ma nii meelitatud olin. Nagu päriselt, sa tahad koos minuga peole minna. Issand, see on nii tore. Paraku polnud mul tookord võimalik sinna minna, nii et eks siis järgmine kord.
Kuna mul läheb keelega juba üsna hästi, siis ma saan teistega kaasa rääkida, naljade peale naerda ja ise ka nalju teha. Ma saan olla mina ise, mitte mingi friik, kes ei räägi. Kui nüüd aus olla, siis ma vahepeal ei tunne koolis ennast äragi, sest mul on nii hea tuju kogu aeg. Koolis tuleb välja mingisugune minu ebanormaalselt rõõmus ja heatujuline pool, mis Eesti koolis ilmutas end siis, kui oli kaks matemaatikat järjest ja ma lihtsalt hulluks läksin.
Ma armastan seda, et mul on hea tuju, et ma ärkan hommikuti rõõmuga ja et mulle meeldivad esmaspäevad.
Helen, kes muide ei ootagi enam reedeid
Ma mäletan, kui õnnelik ma olin, kui istusin klassis üksi ja siis tuli üks mu klassiõde ja küsis ise, et kas ta võib mu kõrvale istuda (see oli suhteliselt septembri alguses). Nagu sa tahad MINU kõrvale istuda? Issand see on nii tore, ausalt ka. Ma olin nii meelitatud. Ta teadis, et minu kõrvale istumisega kaasneb see, et ta võiks mulle oma konspekte näidata, et ma maha saaks kirjutada, ja et ta võiks mulle aeg-ajalt seletada, et mis üldse toimub (septembri algul ma olin vahepeal ikka väga segaduses). Ja ta ikkagi tahtis minu kõrvale istuda.
Paar nädalat tagasi võtsime keemias uut osa, mis oli uus nii mulle kui ka ülejäänud klassile. Ma olin nii õnnelik, kui ma sellest aru sain (saladuskatte all võin öelda, et ülesanded sain kiiremini tehtud kui mu pinginaaber). Ma võtsin ennast tunnis kokku ja kuulasin ja töötasin kaasa ja ma sain kõigest aru. Ma sain aru keemiast, mida mulle seletati prantsuse keeles.
Paar nädalat tagasi pidime inglise keeles klassi ees peast luuletust vastama. Kõik olid väga närvis. Kui ma ütlen, et väga närvis, siis ikka VÄGA närvis (kordades hullem kui mina enne füüsika kontrolltöid). Arvata võib, et kõik see suutis minu ka närvi ajada. Kuigi siin ma pole üldse selline pabistaja enam, ausalt. Tuli siis minu kord ja ma sain ilusti hakkama. Klass plaksutas pärast, sest nad olid mu hääldusest vaimustuses, ja hindeks sain 14,5/15. Paari sõna järjekorra vahetasin kahjuks ära. Õpetaja kiitis ka :)
Kaks mu klassiõde kutsusid mind kord peole ka. Järgmine hetk, kus ma nii meelitatud olin. Nagu päriselt, sa tahad koos minuga peole minna. Issand, see on nii tore. Paraku polnud mul tookord võimalik sinna minna, nii et eks siis järgmine kord.
Kuna mul läheb keelega juba üsna hästi, siis ma saan teistega kaasa rääkida, naljade peale naerda ja ise ka nalju teha. Ma saan olla mina ise, mitte mingi friik, kes ei räägi. Kui nüüd aus olla, siis ma vahepeal ei tunne koolis ennast äragi, sest mul on nii hea tuju kogu aeg. Koolis tuleb välja mingisugune minu ebanormaalselt rõõmus ja heatujuline pool, mis Eesti koolis ilmutas end siis, kui oli kaks matemaatikat järjest ja ma lihtsalt hulluks läksin.
Ma armastan seda, et mul on hea tuju, et ma ärkan hommikuti rõõmuga ja et mulle meeldivad esmaspäevad.
Helen, kes muide ei ootagi enam reedeid
Kommentaarid
Postita kommentaar