Minu seiklused

Ühe lapsega on meil selline ülesanne, et kuna tal koolis keeruline, siis peame temaga inglise keele harjutusi tegema. Neid on tal lausa 80 lehekülge... Ja tal on suvevaheaeg. Igatahes olin ma juba palju kuulnud, kuidas ta ei taha õppida ning kuidas mul saab ikka raske olema temaga jne. Mina panin seepeale vaimu valmis ja mõtlesin hirmuga juba eelneval õhtul, et kuidas üht last õppima panna, nii et see poleks kõige ebameeldivam tegevus ta jaoks. Vaata, et hakka või googeldama. Midagi eriti tarka ma muidugi välja ei mõelnud, peale selle, et ära lihtsalt alla anna ja ole ise tore. Kui lõuna söödud sai, jõudis see saatuslik hetk kätte. Ignasio, let's do your English exercises. Seepeale tuli vastu noogutus ja nii lihtsalt see käiski. Üheksa lehekülge 80-st saime tehtud. Great success oskan selle peale öelda vaid. Isegi naeruhetkeid tuli ette. Õhtul kuulsin, et talle oli lausa meeldinud neid harjutusi teha ja paar päeva hiljem tuli ka tema vend minu juurde oma paari ingliskeels

Esimest korda käisin ma Madridis juba päev pärast siia jõudmist. Uitasin ringi, vaatasin üle kesklinna ning mõnulesin parkides. Kohe esimesel õhtul tutvustas mu hostema mind ka ühele teisele au pairile, kes elab minust umbes 5 minuti kaugusel. Maggie on USAst ja olnud siin alates veebruarist. Lastel oli viimane koolipäev samal päeval, kui ma tulin ja selle puhul oli koolis neile väike söök-jook ja mängud. Tegelikult oli tegemist paraja hullumajaga, sest lapsi oli väga palju, aga nad kõik nautisid seda täiel rinnal. Hulga ja kõvasti hispaania pop-laule taustaks, eraldi organisaatorid mängude jaoks ning teises otsas vanemate poolt tehtud parimad snäkid ja joogid. Igathes sain ma seal Maggie'ga tuttavaks ja otsustasime koos kindlasti midagi ette võtta. Täna käisime koos Madridis muuseumites (El Prado ja Reina Sofia). Muuseumitel olid kindlad ajad, mis sissepääs oli tasuta ja neid jahtisimegi. Meist kumbki ei ole selline, kes kindlasti igasse teosesse süveneks, aga jalutasime ringi

-Kas sa hispaania keelt oskad? -Ma saan aru palju, aga ma ei oska rääkida. Selline on minu vastus, kui küsitakse, kas ma hispaania keelt oskan. Esimene pool on vägagi tõsi, mida päev edasi, seda rohkem ma aru saan. Algul oli kogu see keel ikka väga pudru ja kapsad. Nagu ma enne kirjutasin, siis Reina, kes teeb süüa ja kõike muud ja on päev läbi kodus, ei räägi sõnagi inglise keelt. Küll aga on ta väga hooliv ja tahab hirmsasti minuga suhelda ning seejuures on ikka kurb, kui lühikeseks minu vastused jäävad. Õigemini pole nad esialgu tihtipeale isegi õiged. Lähen mina oma ujumisriideid kuivama panema ja Reina küsib, kas ma lähen ujuma. Esimese ehmatusega vastan ainult si, si ehk siis jaa, lähen. Läheb mööda kolm sekundit ja siis jõuab mulle kohale, mis ta küsis ning saan aru, et ei, ma ei lähe ujuma, ma just tulin sealt. Loodetavasti suudan paari nädala pärast talle ise selgitada, et Eestis on talvel miinuskraadid ja lumi maas. Reina on muideks pärit Boliiviast, aga nii kaua sell

Heia sõbrad! Kui varem sai lugeda kõike Belgiaga seonduvat siit, siis otsustasin teha nimevahetuse ja kirjutan siia, kui ellu juhtub seiklus :) Otsides uut väljakutset ja ideed, mida ellu viia, sattusin kuuks ajaks (isegi sutsu vähem) Hispaaniasse au pairiks. Kui kellelegi selle sõna tähendus peas küsimärke tekitab, siis sisuliselt olen ma lapsehoidja, kes elab pere juures. Mõnikord on kohustuste hulgas ka majapidamistööd jms, aga minu peamine ülesanne on lastega inglise keeles rääkida, et nad keelt õpiksid. Seejuures nädalavahetustel olen vaba ja võin lähedal asuvat Madridi avastamas käia. Milline on mu hostpere? Seekord on hostpere osas elu mulle kõvasti lihtsamad kaardid kätte mänginud kui eelmine kord :) Ema - Victoria Saame väga hästi läbi ning talle kohutavalt meeldib minuga inglise keeles rääkida. Ta on hästi elav (nagu hispaanlased ikka eksole) ja positiivne inimene. Isa - kahjuks endiselt anonüümne ning ei oska öelda, mis ta nimi on :) Tema põhitegevus on vist tel

Ahaa, et siis pühapäev Luksemburgis... Minu suvisel reisil Belgiasse oli sisuliselt kaks eesmärki: nautida elu ja reisida ning näha ka sõpru. Ma saan õnneks öelda, et kõik mu vahetusaasta sõbrad ei ole ära kadunud. Paraku ei olnud kõik, keda oleks soovinud näha, aga tol hetkel Belgias, sest oli ju suvi ja puhkuste aeg. Ma sain sõpradega kaks korda kokku. Esimesel korral otsustasin kokku ajada suurema pundi ja ma võin öelda, et see oli viga. Nemad ise ei olnud üksteisega enam lähedased ja nii kujunes see kokkusaamine üsna imelikult. Loomulikult ma ei kahetse seda, et neid nägin, aga midagi oli sellest kõigest lihtsalt puudu. Samas kas ma saangi üldse eeldada, et aasta hiljem on kõik ikka veel vanaviisi? Seal lihtsalt ei olnud enam seda sädet ja lõbu, mis varem... Järgmisel päeval sain aga kokku vaid ühe inimesega. Läksin oma vana klassiõe Lauraga sööma ja selle kohta ma võin küll öelda, et see oli päriselt tore. Tema oli just USAst tagasi tulnud, sest veetis aasta seal vahetusõpila

Ega siis igat pühapäeva ei saa Luksemburgis veeta!!! Paraku jäi minu Saksamaale sõit ära, sest Belgia rongid ei teinud minuga tol päeval koostööd ning ma olen endiselt sügavalt solvunud nende peale. Selle asemel sõitsin tol päeval Namuri, mis asub küll Belgias, aga rongid sinna sõitsid ja ma ei olnudki seal veel eriti ringi vaadata jõudnud. Ilm oli ilus ning linn mõnus. Varem elas seal soomlasest vahetusõpilane, kellega suhtlesin palju, kuid talle Namur eriti ei meeldinud ja nii polnud ma endale ka eriti kõrgeid ootuseid seadnud. Järgmisel päeval otsustasin aga Luksemburgi sõita. Mulle üldiselt kohutavalt meeldib Belgias rongiga sõita (ma ise ka ei tea miks), aga 2,5h sõitu sinna ja sama palju veel tagasi, suutis isegi minus tüdimust tekitada. Sellegipoolest kulges sõit läbi metsade, mägede ning mööda jõe äärt. Eks tegu olegi kõige mägise ja ilmselt ka looduslikuma Belgia osaga. Luksemburg oli samuti mõnus ning õdusa kohviku leidmine muutis päeva vaid paremaks :) Luksemburgi õ