Minu seiklused

Nagu ma kunagi alguses siia kirjutasin, siis minu hostperes on ka kass. Ma olen alati olnud pigem koerainimene ja siin olen ma sellele kinnitust saanud. Aga nüüd selle kassi juurde. Tema nimi on Yal. Palun ärge küsige, kust kohast selline nimi tuleb. See ei ole mingi tüüpiline belgia kasside nimi ja ma pole siiani pihta saanud, miks tal selline nimi on. Igatahes on tal nimeks Yal ja ta on täiesti täiesti üleni must. Kusjuures alguses iga kord, kui ma teda kaugelt vaatasin, siis ma olin surmkindel, et tegu on mu koeraga. Ainult pikk saba oli eksitav (mul on nimelt musta värvi prantsuse buldog).  Paraku pidin ma aga iga kord pettuma, sest üleöö see kass mu koeraks ei ole veel siiani muutunud. Põhiline vaidlusteema õhtusöögi lauas on see, et kas kass on paks või ei ole. Hostõde peaaegu keeldub talle süüa andmast, aga hostema toidaks teda kõige hea ja paremaga. Minu isiklik arvamus on, et sellel kassil on kohutavalt petlik kohev karv. Ma olen üsna kindel, et poole (kui mitte roh

Kõndisin täna imelise päikeseloojangu saatel trenni, vaatasin ummikut kiirteel ja mõtlesin, et pagan kuidas mul ikka vedanud on. Sellest pean teile siia ühe pildi ka panema, sest minu meelest kajastab see hästi seda siinset maaelu. Ühe pildi peal on kiirtee, sildid ja hobused ning natu-ńatuke ka roosakat päikeseloojangut (mis jäi seekord kahjuks pildist teisele poole). Aga miks mul siis vedanud on ja miks mu elu ilus on? Üleüldse on mul viimastel päevadel nii palju mõtteid peas ja suurem osa neist on seotud minu tulevikuga. Ma ei tea, kas mind mõjutab see, et kõik mu klassikaaslased endale järgmiseks aastaks ülikooli valivad või tahaksin ma lihtsalt teada saada, mida oma eluga peale hakata. Mul on nii hea meel, et ma siin olen. Tegelikult ma vahel (okei kogu aeg) imestan, et ma suutsin 23. augustil ikkagi ennast lennuki peale minema sundida. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab ja juba esimesel õhtul saabusid nii mõnedki üllatused. Minult on nii palju küsitud, et miks. Tegelikult

Kui peaks kunagi halb tuju olema ja sa enam lihtsalt ei mõista neid belglasi, siis on olemas lahendus-Skype ja naeru jätkub. Ily :3

Jah, mul läheb hästi. Viis kuud on läbi ja viis on veel ees. Lause "uuel aastal uue hooga" käib 100% minu kohta. Meeleolu on 100000 korda parem ja maailm tundub ilusam. Koolis on kõik super, hostperega on korras ja elu tundubki täitsa ilus. Ma räägin nii palju, et üks päev ütles üks klassiõde mulle, et mäletad, kuidas sa alguses midagi rääkida ei osanud ja nüüd me räägime maast ja ilmast. Kui algul oli peamine ülesanne oma eluga hakkama saada, siis nüüd saan ma sellega hakkama ja täitsa hästi. Pool on läbi ja teine pool tuleb esimesest veelgi parem!!! If you can dream it, you can do it!!!

Laupäeval sain taas kokku oma armsate eestlastega ja ette võtsime Mecheleni. Mechelen on Merilini kodulinn. Kõigepealt käisime linnas ringi. Minu päeva tipphetk oli see, kui leidsime vene toidupoe. Üks sõna-KOHUKESED!!! Rohkem vist polegi vaja seletada. Tegelikult veetsime seal umbes pool tundi riiulite vahel ringi kõndides ja (vähemalt mina küll) rõõmust kilgates. Leitud sai kali, boršš, must leib (milles ma siiski pettusin, sest maitse jättis soovida), pelmeenid, Maša ja Karu kommid jne jne. Järgmisel hommikul oli nii hea üles tõusta, minna külmkapi juurde ja võtta sealt kohuke. Esmaspäeval võtsin ühe kohukese kooli kaasa ka, aga belglased minu vaimustust selles osas ei jaganud. Lisaks jäi neile arusaamatuks, kuidas ma kahe päeva jooksul 10 kohukest ära sõin (mida ei olegi ju nii palju). Hiljem läksime Merilini poole ja vaatasime tippmodelle. Millegipärast on nii, et nii mul kui ka Carmenil on kodus selle vaatamisega raskusi, sest internetikiirus lihtsalt ei ole piisav. Tule

Sellel nädalal jõudis lõpuks lumi ka minuni. Pole teda küll kuigi palju, aga sellest paarist sentimeetrist piisab, et õnnelik olla. Paar sentimetrit lund tähendab belglaste jaoks aga kaost. Bussid hilinevad meeletult või ei tule üldse ja autod sõidavad heal juhul kiirusega 20 km/h. Halvemal juhul inimesed lihtsalt ei julgegi autoga sõita (kuigi neil on talverehvid). Lisaks on oht lumesõja ohvriks langeda kordadaes suurem kui Eestis, sest mida teha, kui lumi on haruldasem. Reedel koolist ära minnes tuli algklasside majast möödudes ikka vaadata, et lumepalliga pihta ei saaks. Kõige selle juures tunnen ma end nii koduselt. Nagu oleksingi Eestis. On talv ja on külm.

Seda postitust ma alustasin oktoobris ja nüüd on vist lõpuks kõik kirja saanud. 1) Pere ja sõbrad Loogiline, või mis? See ilmselt ei vajagi pikemat seletamist. 2) Trennis käimine Ma sain iga päev trennis käia. Erinevates trennides ja kõigi nende võimalusteni oli vaja vaid 10 minutit jala minna (siin ujulasse 30 min jala ja trenni 40 minutit). 3) Polnud vaja nii suurt planeerimist Nüüd pean ma kõike sada aastat ette planeerima ja ei ole nii, et pärast kooli lähen veel kinno vms. See on juba natuke suurem ettevõtmine. 4) Kõik oli lähedal Ma elasin Tallinnas. 20 minutit bussiga kesklinna ja palun sul on seal kõik olemas-kino, poed, imeline vanalinn, söögikohad. Mine, kuhu tahad. 5) Pangakaart töötas Mu pangakaart töötas igal pool. Siin töötab mu pangakaart ainult poodides, mis on Liège'is või mõnes suuremas linnas. Mis iganes poes ma siin külas maksta tahaks (mitte, et siin midagi peale toidupoe oleks), saan ma seda teha ainult sularahas ja sularaha väljavõtmine maksab

Minu kool on katoliiklik, aga katoliiklikusega on seal küll vähe kokkupuudet. Igas klassis on seina peal rist ja sellega see asi on seni piirdunud. Reegleid on aga igasuguseid ja päevikusse on need kõik kirja pandud.  Mõned neist on minu meelest natuke mõttetud ja ma ei saa alati nende mõttest aru. 1) Sa ei tule kooli väärtuslike asjadega ega ei võta kaasa palju raha. 2) Kui sa jääd hiljaks, siis sa lähed kõigepealt selle inimese juurde, kes sinu lennu inmeste eest vastutab (éducatrice), räägid talle, miks sa hiljaks jäid. Siis ta märgib su päevikusse, et sa põhjendasid ära ja alles siis võid sa tundi minna, kus sa pead uuesti oma päevikut näitama. Minu meelest suhtutakse sellesse vabamalt, kui kirjutatakse, aga siiski on see päris hea motivatsioon, et mitte hiljaks jääda. Kes tahaks seda teekonda läbi teha, et lihtsalt tundi minna? 3) Lõunapausil (50 min) ei või sa enne teatud kellaaega sööklast lahkuda (ma ei kujuta ette ka, miks see nii on). 4) Telefoni ei või kasutada (kusj

Erinevalt teist, kes te seal Eestis saate veel nädal aega vaheaega nautida, pidin mina täna taas kooli minema. Ma ei tea miks, aga mul oli selline tunne, et kõik algaks jälle otsast peale. Oleks nagu jälle see esimene koolipäev. Ma pole tegelikult ju kuu aega normalselt koolis käinud. Detsembris olid eksamid, millest kõiki ma kaasa ei pidanud tegema. Isegi kui tegin, siis oli kella kümneks kool läbi. Üks raskemaid asju oli hommikul üles tõusmine. Üllatus-üllatus. Raskuselt järgmine oli võileibade tegemine ja nende söömine lõunal. MA EI TAHA ENAM ÜHTEGI VÕILEIBA NÄHA. Ma polnud juba kuu aega võileibu söönud ja see oli nii hea. Vannitoas õnnestus mul põrandale paisata vett täis ämber ja siis ma sain seda ka veel koristada hommikul. Ma ei ole seda vist kunagi blogis maininud, aga mu kooli kõrval on juustuvabrik. Ja see haiseb. Meeletult Ja Pidevalt Hommikuti ma lihtsalt hoian hinge kinni, kui ma sellest mööda lähen. Esimene tund oli sotsiaalteadused (ei ole endiselt to

1) Kuidas mul läheb? -Kõige raskem küsimus üldse, sest sellele pole võimalik lühidalt vastata. Üldiselt ma ütleks, et hästi ja viimasel ajal järjest paremini ja üleüldse on mul selline tunne, et nüüd hakkavad asjad palju paremini minema. Need lõputud jõulud on lõpuks läbi ja olen kõige sellega nüüd LÕPUKS ära harjunud. 2) Kuidas mul koolis läheb? -Ee hästi ilmselt. Noh tunnistuse järgi võib arvata, et õpetajad on minuga rahul. Vahel olen ma kooli olemasolule täitsa tänulik, sest kust ma muidu sõpru leiaks, aga eks vahel viskab veidi üle ka, sest nii kui nii pean ma selle kõik ju uuesti tegema. Lisaks sellel lõputööl ma ka mõtet ei näe, sest nüüd ma saan oma elus kaks gümnaasiumi uurimustööd teha, kuna Eestis tuleb see ju ka ära teha. 3) Kellega kõige rohkem eestlastest suhtled? -Oma perega ja teiste eestlastega, kes Belgias vahetusõpilased (pole vist päevagi, kus meie grupi chatis aktiivsust poleks). Sõpradest suhtlen rohkem veel Carmeni, Caro ja Liinaga ja paar korda olen Sigri