Minu seiklused

Eks igas peres on toidukultuur tegelikult erinev. Minu host-peres pööratakse toidule palju tähelepanu ja nende jaoks on oluline, et ei söödaks kogu aeg samu asju ja et toit oleks ka tervislik (kuigi samas on kord nädalas õhtusöögiks friikad). Minu host-õel on diabeet ning seega šokolaad ja magusad asjad pole host-peres väga levinud (kuigi tegelikult on meil üks kapp, mis on küpsiseid ja vahvleid täis ja ma aeg-ajalt ikka luusin selle ümber küll). Paljudele seonduvad Belgiaga vahvlid, ja tõesti, nii see on. Vahvlid on väga levinud. Oiii, need soojad head magusad vahvlid on ikka nii head teate. Neid ma võin ikka päris palju süüa. Ka koolis müüakse vahvleid (need pole küll soojad ja nii head) ning poes on ka vahvlite valik täiesti arvestatav (aga ka need pole soojad ja nii head). On ka moositäididsega vahvleid, mida leidub väga palju, aga nende fänn ma väga ei ole. Minu lemmikud on ikka need soojad head magusad vahvlid. Teine asi, mis Belgias vähemalt sama levinud on, on kindlasti fri

Eile käisime YFU vahetusõpilastega Walibis. Walibi on lõbustuspark, mis asub Brüsseli lähedal.  Nii tore oli jälle kõiki näha. Kuna mina olen selline natuke arg, siis väga nendel "hulludel" asjadel ei käinud. Siiski sai mõni eneseületus tehtud, sest millal siis veel kui mitte oma vahetusaastal.  Tegelikult kirjutada väga midagi ei olegi, nautige seekord parem pilte.  Rootslase ja leedukaga Eestlased, rootslased, soomlane ja leedukas

Tulen ujulast kodu poole ja sajab täiega padukat, jälle. Üritan ruttu kohale jõuda, aga siis hakkab mul üks õnnetu koer järgi käima. Mul oli temast nii kahju, sest ilmselgelt otsis ta abi ja ta oli ikka väga õnnetu näoga. Kes mind tunnevad, siis teavad, et kõik, mis koertega seondub läheb mulle ikka eriti hinge ja tunnen koertele õudselt kaasa. Nii ta siis mind kurva näoga jälitas, kuni jõudsin kodu ukse taha. Koer tahtis sisse tulla (loogiline ju, kes see siis ikka õue vihma kätte tahaks jääda). Probleem on ju selles, et esiteks pole see ju üldse minu kodu ja kuidas ma saaksingi mingi võõra koera sisse lasta. Teiseks on mu host-perel ka kass, seega ilmselgelt on igasuguste koerte päästmine välistatud. Mis siis ikka. Plaan on kuidagi ust kaitsta ja ise võimalikult ruttu sisse lipsata. Samal ajal ütlen aga koerale eesti keeles: ,,Ei, ei, ei tohi tulla. Ma ei saa sind aidata. Jää siia." Siis mul aga korraga meenub, et ma pole ju üldsegi Eestis. Miks see koer mind mõistma pea

Tänaseks olen Belgias olnud juba ühe kuu. Ühest küljest tundub, et aeg on nii kiiresti läinud, aga nii palju on ju veel ees. Selle puhul jagan teiega natuke tähelepanekuid ja üldse asju, mis siin veidi teisiti on. 1) Toas ei käida kunagi sokkis. Tavaliselt on inimestel toas käimiseksmingid teised jalanõud, nii et päris välisjalanõudes ka ei käida. Kui käid välisjalanõudes, siis peetakse seda ka täiesti normaalseks ja näiteks kui sa lähed kellelegi külla, siis oled sa välisjalanõudes. Kas see talvel ka nii toimib, ma veel ei tea. Mina hetkel käin toas plätudega, sest asjade seast, mis ma kaasa võtsin, on need hetkel ainukesed jalanõud, mis kvalfitseeruvad. 2) Usk on tähtis. Minu host-pere ei ole usklik ja seega pole sellega väga lähedalt kokku puutunud. Tänavatel on näha aga riste ning koolis on religioon eraldi õppeaine (kuigi siiani oleme me seal filosoofe õppinud) 3) Vereloovutamise kohti on palju. Okei, ma pole siin tegelikult üldse palju ringi käinud, aga neid silte on et

Läksin kord jalutama ja vastu kõndis mulle üks host-pere tuttav. Tervitasime üksteist ja ta küsis: ,,Tu te balades?" Eesti keeles tähendab see siis, et kas ma jalutan. Mina kuulsin aga hoopis midagi muud. Nimelt mulle tundus, et ta küsis: ,,Tu es malade?" ehk siis kas sa oled haige. Eem, ma olin veidi segaduses. Miks ta arvab, et ma peaks haige olema? Kust ta seda veel võtab? Issand jumal, kas ma näen tõesti nii kohutav välja??? Võibolla on see mingi huvitav komme siin, et haigena käiakse jalutamas. Ei, see oleks ikka natuke imelik. Kas siis tervena ei võigi käia? Selle peale ma vastasin: ,,Non, je ne suis pas malade," ehk ei ma ei ole haige. Jah, ma vastasin küsimusele ,,kas ma lähen jalutama" ilusti prantsuse keeles, et ei ma ei ole haige. Nooo vau, mis ma ikka selle peale öelda oskan. Kõrvakuulmisega pole ikka vist päris kõik korras. Võite arvata, mis näoga ta mind selle peale vaatas. Õnneks seletas ta mulle asja ära ja viis sekundit hiljem naersime selle peal

Milline on kool Belgias? Tegelikult ega suurt erinevust polegi, kool nagu kool ikka. Minu kool on College Royal Marie-Therese ja käin 6. klassis. Belgias on 6. klass lõpuklass ja pärast seda minnakse juba ülikooli. Tegelikult mulle endale tundub ka natuke imelik vahel, et käin siin gümnaasiumi lõpuklassis, aga Eestis pole sisuliselt veel gümnaasiumisse läinudki. Samas toimub siin 6. klassis väga palju üritusi ja nendest tahaks loomulikult osa saada, nii et olen rahul. Mida kooliks vaja on? Kas õpikuid on palju? Peamine asi, mida kooliks vaja on, on suur kaust. Õpikud on mul vaid neljas aines ja neid väga ei kasutata. Õpetajad jagavad meeletus koguses töölehti ja need kõik tuleb sinna kausta koguda. Ühest küljest on see päris mugav, sest kõik asjad ühes kohas. Samas ei mahu see kaust lihtsalt mitte ühessegi kotti ja see on nii tüütu. Kogu aeg pead käima kaust käes ringi. Ja mõelge, mis siis saab, kui ma selle kausta ära peaks kaotama või kuhugi unustama. Oi, see ei oleks üldse tor

Minu koolis käib üks vahetusõpilane. Ta käib minuga samas klassis. Ta on 16-aastane. Küsisin ta käest, kauaks ta siia jääb. Ta vastas, et juuni lõpuni. Vau, olla 16-aastasena üksi võõras riigis, suhelda keeles, mida ta väga hästi ei oska, elada koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ta küll selle julguse võtab? Miks ta üldse seda teeb? See ei saa ju lihtne olla, või saab? Aga samas on see ju nii põnev, nii lahe. Oh, ma tahaks ka. Ma tahaks ka, et mul see julgus oleks. Oot-oot, aga see olengi ju mina. See olengi ju mina, kes on 16-aastasena üksi võõras riigis, suhtleb keeles, mida ta väga hästi ei oska, elab koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ma küll selle julguse võtan? Ma tõesti ei tea. Küll aga on see tõesti nii põnev ja nii lahe. Vahepeal on mul selline tunne justkui vaataks ennast kõrvalt, sest ikka kohe üldse ei jõua kohale, et see olengi mina. See kõik tundub nagu unenägu. Mina olengi Belgias. Mina suhtlen inimestega prantsuse keeles. Mina käin Belgias koolis.

Täna sain teada ka oma ajaloo ja keemia tööde tulemused. Et veidi teie mälu värskendada ja oma halvad tulemused välja vabandada, siis ütlen, et mõlemad tööd toimusid nii, et pididme videot vaatama (kus muide räägiti väga kiiresti ja kasutati spetsiifilisi termineid ning ma ei saanud aru) ja pärast küsimustele vastama. Ajaloos sain lausa ühe punkti kümnest ja seda ka tänu oma eelmise aasta teadmistele. Siiski päris nii see ei jää, sest pean veel kolmele küsimusele vastama ja siis vaatab, mis saab. Keemia töös oli mul ka tegelikult paar õiget vastust, aga seda oli liiga vähe ja õpetaja hinnet ei pannud. Töö alla kirjutas ta armsa teksti, kus soovis, et mul tuleks siin tore aasta. Lisaks soovitas ka asjalikumat sõnastikku kasutada :) Muidu üldiselt teen koolis ikka võimalikult palju kaasa. Näiteks ajaloos oli vaja teha ajajoon Esimese maailmasõja kohta ja selle tegin ka mina ära. Samas prantsuse keele tundides tekstide analüüsimises ma väga ei osale ja kuulan lihtsalt. Kui vahepeal mid

Pean teile kurbuse/rõõmuga teatama, et kaotasin enda poolt algatatud ennustusvõistluse, et mitu punkti ma matemaatika töös saan. Ennustasin, et saan null, sest polnud teemat varem õppinud ja siin läbi prantsuse keele seda õppida polnud tol hetkel ka eriti motivatsiooni. Igatahes ma ei saanud null punkti, ma sain kolm punkti. Maksimum oli muide kümme. See on küll ilmselgelt kõige madalam tulemus, mis ma kunagi matemaatika töö eest saanud olen. Sellegipoolest olen ma millegipärast üli õnnelik ja tunnen, et mul läks hästi. Reaalselt see kolm punkti on minu jaoks suurema väärtusega kui põhikooli matemaatika eksami maksimumpunktid.

Otsustasin siis täna hommikul, et kuna ma siin eriti spordiga tegelenud ei ole, siis lähen otsin ujula üles ja lähen ujuma. Nii, algus oli hea. Kõndisin pool tundi ujulani, leidsin ujula, pileti sain ka täiesti iseseivalt prantsuse keeles ostetud ja lisaks sai ka veidi pikem vestlus piletimüüjaga peetud (no loomulikult prantsuse keeles). Jõudsin siis basseini juurde ja seal oli lihtsalt nii palju inimesi, nii nii palju. Peaaegu kõik olid sinna tulnud lastega ja lapsi oli ikka väga palju. Ma arvan, et ma olin vist peaaegu, et ainus, kes sinna koos lapsega ei tulnud. Ma siiski korra pean veel ütlema, et neid lapsi oli väga-väga palju. Ujulasse minnes mõtlesin, et saan rahulikult ujuda, sest palju seal neid inimesi pühapäeva hommikul kell üheksa ikka olla saab. Ikka saab küll. Rahulikult ujumisest ei tulnud küll midagi välja. Seal mingeid eraldi ujumisradu eraldatud ei olnud. Oligi lihtsalt bassein, 25 meetrit pikk. Mida need täiskasvanud ja lapsed siis seal tegid? Oli neid, kes mä

Eile hommikul oli mul esimene kehalise kasvatuse tund siin. Olgem ausad, ma natuke ikka pelgasin küll, sest mis siis, kui nad kõk jooksevad üli kiiresti ja on üli vastupidavad ja tugevad. Mis siis minust saab? Kehaline toimub minu kooli lõpuklassides poistel ja tüdrukutel koos ehk seega ka minul. Lisaks polnud seal ka mitte ainult minu klass vaid ka paralleele oli, aga mitte kõik, sest paralleele on siin ikka väga palju. Tunnis me põhimõtteliselt jooksime. Veidi teisiti oli minu jaoks see, et mõõdeti ka oma pulssi ja õpetaja rääkis, milline see olema peaks. Esimese ringi jooksis õpetaja ka kaasa, et näidata, milline on hea tempo ja nii. Jooksime me suhteliselt palju ja ausalt öeldes mitte keegi ei kõndinud. Jah, loomulikult ei jooksnud kõik ühes tempos ja ma ise olin ikka ka kusagil lõpus nagu ikka, aga kõik jooksid, reaalselt. Aasta lõpus tuleb läbida ka triatlon, mis on kehalises nagu eksami eest. Seega tuleb mul eksamina ujuda, joosta ja rattaga sõita ja seda muidugi aja peale. No

Nagu te ilmselt juba lugenud olete, siis minu prantsuse keele õpetaja on väga tore ja nalja saab palju. Loomulikult oli nii ka minu esimeses prantsuse keele tunnis. Järsku keset tundi ta aga küsib: ,,Helen, kas sa prantsuse kirjanikke tead?" Arvake ära, kes sellel hetkel kõik maailma kirjanikud ära unustas. Vaikin ja kokutan siis natuke ja siis tuleb meelde Leelo Tungal. No tule taevas appi, tõeline prantsuse kirjanik eksole. Hakkasin seda juba ütlema, aga õnneks sain veel sõnal sabast kinni ja see vastus avalikkuseni ei jõudnud. Kokutan veel natuke ja siis hakkas mingi osa ajust tööle. Moliere, Antoine de Saint-Exupery, Victor Hugo Paraku oli see tol hetkel aga kõik. Loomulikult tean ma veel prantsuse kirjanikke, aga üldiselt on mul viimasel ajal tunne, et Eestis kohvrit pakkides, unustasin ma maha kogu oma intelligentsuse ja kõik oma teadmised. Oleks mulle vaid meenunud Dumas või kas või Charles Perrault. Kahjuks see aga nii ei läinud. Sellegipoolest ei jäänud ma pär

Teate, ma sain täna teada, et ma ei pea siin kohustuslikku kirjandust lugema ja ma olen selle üle nii nii õnnelik, ausalt ka. Esiteks juba sellepärast, et mul on terve aasta aega, et lugeda seda, mida ma tahan ja ei pea mõtlema, kas ma selle kõrvalt ka kohustusliku kirjanduseni jõuan. No ja teiseks, kuidas peaksin ma seda kohustuslikku kirjandust lugema??? Heal juhul lõpetaks ma esimese raamatu siis, kui nad viimase lõpetavad, aga seda kah ikka väga heal juhul. Sellel aastal peab mu klass lugema 19. sajandi kirjandust ja teostes kasutatakse sõnavara, mida ma absoluutselt ei tunne, nii et jumal tänatud, et ma sellest pääsesin. Muide üldse on mu prantsuse keele õpetaja üli tore. Ta teeb tundides palju nalja ja püüab asju ka mulle päris palju seletada (sealjuures otseloomulikult ka nalja tehes). Seega on mu prantsuse keele tunnid siin väga lõbusad. Täna olid mul ka esimesed tunnikontrollid või nii. Esimene oli ajaloos. Kodus pidime vaatame õppevideot Esimese maailmasõja kohta. Võite ar

Noniii Lõpuks sain siis mina ka kooli. Ma tegelikult juba nii-nii ootasin seda, sest ausalt öeldes oli juba veidi igavaks läinud. Hommikul läksin koos host-õega kooli. Tema läks tundidesse ja mina pidin direktori juurde minema. Host-õde siis näitas, et vot seal on direktori kabinet ja ütles, et mine ja kõndis ära. No siis oli küll hetkeks, et OOT-OOT,  MIS ASJAAAA??? KUHU??? MINA??? AAAH; MIS TOIMUB??? Õnneks need emotsioonid möödusid ruttu ja pärast tegelikult närvis polnudki. Direktori käest sain siis teada, mis klassis ma olen. Sain ka oma tunniplaani. Kuna mul oli esimese tunnini veel veits aega, siis pidin raamatukogus ootama. Seal kohtusin ka teiste vahetusõpilastega, kes minuga samas koolis hakkavad käima. Kõiki vist pole aga siiani näinud, sest neid on seal päris mitu (siiski olen üsna kindel, et neid on alla kümne ikka). Ja siis pidin minema oma esimesse tundi, milleks oli inglise keel (jumal tänatud, vähemalt sain aru, mis toimus). Seisin klassi ukse taga koos oma tul

Teate ju küll neid sildu, mis on ehitatud üle Tallinn-Tartu maantee, et seda ületada. Sõitsime siis mööda kiirteed ja äkki vaatan, et taolist silda ületab suur lehmakari. No ja siis mulle seletati, et need lehmad lähevad Brüsselisse. Ma ei tea, aga see tundub nüüd küll veidi kentsakas. Võibolla tehti lihtsalt nalja??? Nii igatahes sain ma aru, aga ma tõesti-tõesti ei usu, et ma õigesti aru sain. Miks peaksid need lehmad Brüsselisse minema??? Miks need lehmad üldse üle kiirtee silla läksid??? NO MIDAA??????? Ma ikka kohe üldse ei usu, et ma asjadest õigesti aru sain...

Täna toimus Charleroi's selline spordiüritus, kus oli võimalik rattaga sõita või kõndida. Natuke sarnanes see SEB sügisjooksule vms, ainult seal polnud nii palju rahvast. YFU-l oli seal oma telk püsti pandud ja nad kutsusid ka vahetusõpilased sinna. Läksin siis ka. Üritusel oli kohal ka televisioon ja pidime tegema sellise väikese YFU reklaamimise. Põhimõtteliselt küsiti meilt, kust me pärit oleme ja räägiti natuke YFU-st. Keegi vahetusõpilastest pidi aga ka ühele küsimusele vastama, mis oli veidi keerulisem. Otsustati, et see saan olema MINA, sest nad arvasid, et ma räägin väga hästi prantsuse keelt (no hea nali küll, reaalsuses ikka kohe üldse mitte). Mult küsiti, et miks on minu jaoks oluline sellel üritusel osaleda (õnneks ma sain ikka küsimsest aru, haha). Igatahes sain ma vastamisega hakkama ja homme on mind võimalik näha telekas. Üritan selle kuidagi jäädvustada ka ja teiega jagada. Pärast tegime veel paar klippi, kus me umbes lihtsalt tantsisime või ringi jooksime. Üldise

Busside jaoks ostsin ma endale aastase bussisõidukaardi, mis kehtib kõigis Belgia bussides. See maksis 165 eurot. Jah see tundub palju, aga kui aasta peale ära jagada, siis polegi nii hull. Bussid on puhtuseastmelt siiani tundunud olevat samad, mis Tallinnas. Ikka on neid, mis on ära soditud, aga enamus on puhtad. Bussidesse sisenetakse vaid esiuksest (vähemalt siiani on see nii olnud), sest bussikaarti peab valideerima. Suur osa inimestest ütleb bussijuhile ka tere. Bussides pakutakse vanematele inimestele istet ja ka lapsevankriga inimesi aidatakse alati. Üldiselt tunduvad inimesed viisakad ning vabandatakse ka küllaltki palju. Üks olukord, mida paar päeva tagasi nägin. Üks vanem mees, kellel oli ilmselgelt raske kõndida, püüdis nii kiiresti kui võimalik bussi peale jõuda, sest buss oli peatusest juba lahkumas. Tegelikult oli mehel jäänud vaid umbes 20 meetrit minna veel. Bussijuht mitte ainult ei oodanud meest ära, vaid sõitis talle lähemale, et mehel oleks kergem. Rongiga pole

Ma ei teagi kohe, kust alustada, aga mul on siin küll tunne, et kõik tunnevad kõiki. Näiteks koos host-perega jalutades hüütakse pooltest möödasõitvatest autodest tere või lehvitatakse. Kui keegi kõnnib tänaval vastu, siis võin ka üsna kindel olla, et mu host-pere tunneb teda. Lisaks teatakse küllaltki hästi, kus keegi elab. Näiteks jalutamas käies näidatakse mulle, et vot seal elab mesinik, seal mees, kes teeb šokolaade jne. Ühesõnaga, kõik tunnevad kõiki. Nagu korralikule külale kohane, on põldudel lehmad, hobused ja hiljuti nägin ka lambaid. Eelmisel laupäeval oli siin selline külapäev. Põhimõtteliselt tähendas see aga seda, et üks tänavalõik oli muudetud lõbustuspargiks. Näiteks olid karussellid (pigem küll sellistele väiksematele lastele) ja oli ka toidukohti, kust sai osta friikaid, hot doge jms. Inimesi oli aga küllaltki palju ja põhiliselt suheldigi omavahel. Jällegi, kõik tundsid kõiki. Esmaspäeval läks läbi küla väike rongkäik, et anda märku, et need pidustused said läbi.

Teate, hullult tahaks kirjutada siia midagi ja hästi asjalikku ja huvitavat, aga no ikka üldse pole millestki kirjutada. Belgias on nii, et üldiselt minnakse kooli ikka 1. septembril, aga kohati see varieerub klassiti. Näiteks mõned lähevad alles neljapäeval või reedel.  Minuga on üldse nii, et enne järgmist nädalat kindlasti kooli ei lähe, sest nad pole mind veel ühtegi klassi paigutanud ja nad ei tea, kuhu kohti jääb. Koolis on palju erinevaid suundi ja palju paralleelklasse.  Seega ma pean lihtsalt nädal aega igavlema ja mul pole mitte midagi teha, sest ma ei tunne siin veel kedagi ja teised minuealised käivad ju koolis. Ma kohe üldse pole õnnelik selle üle.  Aga tegelikult on elu ilus.