Minu seiklused

Eelmisel nädalavahetusel  vahetusõpilastega viimane ametlik kokkusaamine ehk Re-entry. Re-entry eesmärk on meid koju tagasi minekuks valmis panna. Esimesel päeval keskendusime rohkem vahetusaasta kokkuvõttele. Rääkisime headest ja halbadest külgedest oma kooli, sõprade, hostpere ja isegi YFU koha pealt. Negatiivseks kriitikaks ma võin öelda, et kõik see tundus olevat kiirustades. Just kui meil ei oleks piisavalt aega ja oleks vaja ruttu kõik kavas olevad asjad läbi teha. Joonistasime ka oma vahetusaasta meeleolujoont. Meie ajakava, aga tegelikult jäid lõpuks päris mitmed workshopid ära, sest aega ei olnud.  Minu meeleolujoon. August-Eestist lahkumise kurbus ja kui ma päris aus olen, siis ma sain ikka kohe algul aru, et hostperega saab raske olema. Seega august ja septembri algus oli ilmselt kõige raskem periood, mis mul vahetusaasta jooksul oli. Mina ei olnud harjunud, et ma igat oma tegevust ja mõtet oma hostema ees õigustama pean, sest meie ideed ei ühtinud peaaegu et kun

Vaatasin just, et selle aasta numbri sees pole ma vist ühtegi sellist postitust kirjutanud. On aeg seda viga parandada. 1) Disney fännid Ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et peaaegu kõik teismelised tüdrukud on siin endiselt Disney fännid. Nende lapsepõlv on möödunud neid multikaid vaadates (ja ma julgen arvata, et nad tegelikult teevad seda siiani). Igatahes tuleb aeg-ajalt taas teemaks see "Uinuva kaunitari" multikas ja jumal küll isegi nende läbudel lastakse seda "Lumekuninganna" multika laulu. 2) Pihustatav deodorant Ma pole siiani näinud veel ühtegi, kes ei kasutaks deodorandina seda pihustatvat (kuigi poes müüakse teisi ka). Aga mega tavaline on see, et keegi võtab kotist kas või keset tundi aerosooli välja ja laseb paar surtsu kaenla alla. Kui pinginaabril hästi läheb, siis on ta nii lahke ja pakub talle ka. Ainus, kelle jaoks see probleem on ja kes lämbub, tundun mina olevat. 3) Kõik lähevad suvel reisile Põhiline jututeema viimastel päevade

Njaa, seda on tegelikut natuke kurb välja öelda, aga nii see on. Peaaegu üheksa kuud on möödas sellest, kui ma Tallinna lennujaamas viimased kallid sõpradele ja emmele tegin. Aeg läheb kiiresti. Alguses see venis ja ausalt mõtlesin, et see üks aasta on pikem kui kogu mu elu. Nüüd aga avastan ma end juba mai keskpaigast. Mäletan, kuidas septembri lõpus otsustasin, et no hästi, ma teen siis ka kogu selle uurimustöö värgi siin kaasa. Sellel reedel on mul kaitsmine. Eesti aja järgi kell 16:10 võiks mulle pöialt hoida palun. Teemaks on Eesti meeste valikud Teises maailmasõjas. Kusjuures kogu selle töö suutsin teha veel nii, et kõik mu allikad olid inglise keeles, aga töö kirjutasin loomulikult prantsuse keeles. Inglise ja prantsuse keele vahele käis veel ka eestikeelne tõlge. Sellel nädalavahetusel on meil ka viimane YFU kokkusaamine-Re-entry. Teemaks see, kuidas ennast kojuminekuks valmis panna. Edasi ootab mind veel ees triatloni läbimine ehk asi, mida mu klass peab tegema kehalise &qu

Eelmisel laupäeval toimus Liege'is Holi Colorz festival ja loomulikult ma läksin sinna ka. Alguses läksin sinna Laura (klassiõde) ja Ylvaga (võp Rootsist) ja koha peal leidsin veel klassikaaslasi (Axel ja Eleonore ja veel nende sõpru, keda ma väga ei tundnud). Hiljem tulid Karolina (Tšehhi) ja Carmen ka. Tegelikult oli see Karolina sünnipäev ja ma loodan, et ta jäi sellega rahule. Küll oli tegemist laheda üritusega. Selles lihtsalt oli mingi võlu. Värvipuuder lendas, aga kui ma nüüd aus olen siis ega see sind eriti ilusamaks ei muutnud. Suuri silmi tegevaid inimesi oli küll ja veel kui pärast bussiga koju sõitsin. Igatahes Carmen ütles oma blogis, et ta on nüüd sügavalt värvifestivalide usku pööratud ja mina võin temaga küll vaid nõustuda!!! Ylva, Carmen ja Karolina

Amsterdamist edasi läksime laeva peale ja hommikuks olimegi Inglismaal. Polnud juba päris ammu seda õiget tõelist passikontrolli läbida saanud. Esiteks muidugi vasakpoolne liiklus. Aga buss oli meil ju Belgiast seega rool oli valel pool ja iga kord kui bussist välja astusid said kohe tänava poolele. Londonisse jõudes käisime Natural History Museumis ja pärast jalutasime linnas. Buckingham Palace, Big Ben, London Eye jne jne. Kristiniga (võp USAst ja käime samas koolis)   Ilma sellise pildita ei lahku vist ükski turist Londonist Seisime siis seal tänava nurgal Big Beni juures ja äkki jookseb minu juurde Florence ja ütleb, et näed seal on grupp eestlasi. Ja tõesti, kõigil neil nokamütsid peas, kus suurelt peal kirjas ESTONIA. Ainult mina, pime kana, polnud märganud, kui nad meist mööda jalutasid. Läksin juurde ja jõudsime vaid paar sõna vahetada, kui nad juba edasi pidid minema. Läksime ka meie veidi aega hiljem edasi ja jõudsime Trafalgar Square'ile. Mis te ar

Niisiis, vahepeal käisin kooliga lõpureisil. Minu valikuks osutusid Amsterdam ja London (valikutes olid veel Barcelona, Horvaatia ja Viin). Amsterdamis ma varem käinud ei olnud ja ootasin väga. Pettumust see mulle kindlasti ei valmistanud. Olgugi et olime seal mõned tunnid, jõudis see linn mulle vaikselt südamesse pugeda ja tahaks uuesti minna. Külastasime van Goghi muuseumi ja pärast jalutasime linnas ringi ja sõime pargis lõunat. Tundub, et minus on mingi eriline armastus linnade vastu, kus on kanalid. MA LIHTSALT ARMASTAN KANALITE ÄÄRES JALUTAMIST. Aaah, issand kui ilus see on. Amsterdamis on muidugi ka meeletus koguses rattaid. Ausalt ei tea, kummad sulle rohkem ohtu kujutavad, kas autod või rattad. KEVAAAAAD Florence'i ja Kristiniga van Goghi muuseumis  Leidsime külmutatud jogurti koha ja see oli ikka mega hea ja pärast läksime seda parki sööma. Seal sain juhuslikult tuttavaks ühe poolakaga, kes oli tulnud sinna nädalavahetust veetma. Tegelikult oli ta ol

Eelmisel nädalavahetusel langes mulle osaks suurepärane õnn näha oma ema. Veetsime koos nädalavahetuse Brüsselis. Terrorirünnakute mälestamiseks Meie pühapäevahommikune vahvel