Minu seiklused

Esiteks mul algas ka nüüd lõpuks vaheaeg ja viimane päev koolis ei olnud päris tavaline. Kuni lõunani toimusid tunnid ja siis oli "fête de l'école" ehk koolipidu. Toimusid erinevad n-ö tegevustoad. Valikus oli üle 40 erineva võimaluse. Oli nt jalgpall, fotograafia, kokkamine, tantsimine, tennis, lauamängud, filmi vaatamine, laulmine ja mis kõik veel. Ma usun, et igaüks leiaks endale sealt midagi. Kooli tuli esinema laulja Antoine Chance ja mina läksin koos sõpradega teda kuulama. Postituse lõpus on ka pilt tema ja bändiga. Igatahes ma ei oska seda kuidagi hästi seletada, aga ausalt nii tore oli. Inimeste suhtumine sellesse oli ka ülipositiivne, polnud üldse nii, et "ahh miks me neid tegema peame, sama hästi võiks ju lihtsalt koju minna". Ei olnud nii, KÕIK OLI POSITIIVNE ja see tegigi selle toredaks.

Kaks kuud Belgias on täis saanud. Kas aeg on läinud kiiresti? Nii ja naa, vahel see just kui lendaks, aga vahel on tunne, et nooo jumal küll, millal see suvi lõpuks tuleb. Tegelikult on chill ja lahe :) Tähelepanekuid ja erinevusi 1) Prügi sorteerimine Prügi sorteerimisele pööratakse ikka palju rohkem tähelepanu kui Eestis. Ma usun, et raske on leida peret, kes seda ei teeks. Koolis sorteeritakse prügi, kaubanduskeskustes on prügi jaoks erinevad prügikastid jne. Prügi sorteerimine on oluline. 2) Kiirteede valgustus Mulle tundub, et kõik kiirteed on siin täies ulatuses valgustatud, sest siiani pole ma küll näinud, et ei oleks. Kiirteed on tänavavalgustuslampe täis. 3) Inimesed ei saa aru, kui külm on. Nüüdseks on inimeste selga ilmunud ka talvejoped, aga vahepeal kui oli kolm kraadi, olid neil lihtsalt õhukesed teksatagid ja salligi polnud kaelas. Teoorias ja loogika järgi peaksin olema mina see, kellel pole külm ja kes on harjunud. Hea nali, see on täpselt vastupidi. Ma ol

Laupäeval toimus Namuris YFU kokkusaamine ehk Follow-up. Ürituse eesmärgiks oli rääkida, kuidas meil läheb ja nii. Kõik see värk algas minu jaoks laupäeva kohta natuke vara. Namuri rongijaamas pidin olema 9.20 ja selleks, et sinna jõuda ärkasin 5.30. Samas ärkasin ma pool suve 4.30, et tööle jõuda, nii et sellega võrreldes pole 5.30 ärkamine veel midagi erilist. Meid jagati kahte gruppi ja vabatahtlikud küsisid erinevaid küsimusi. Nt kui saaksid midagi hostpere juures muuta, siis mida sa muudaksid või mis ainetes sul koolis kõige paremini läheb ja muud sellist. Minule jäi paraku ikka väga selline mulje, et kõik see oli tehtud kiirustades ja ega erilist aega nagu oma probleemidest rääkida ei olnud ja lahenduste leidmisest ei oldud ka väga huvitatud. Okei võibolla ma teen nüüd natuke liiga neile, sest tegelikult pakuti küll, et kui tahate siis tulge meiega pausi ajal rääkima ja nii. Minu jaoks oli selle ürituse parim osa loomulikult teiste vahetusõpilaste nägemine ja tegelikult olen m

Célia , Laura ja Maureen saadavad teile kõigile palavaid tervitusi ja suures koguses põsemusisid :)

Ma pole sellet vist blogisse kirjutanud, aga põhimõtteliselt tuleb mul teha siin gümnaasiumi uurimustöö. See kõlab palju hullemalt, kui see tegelikult on. See ei pea olema siin ka väga mahukas, umbes kümme lehekülge võiks olla. Praeguseks on mul olemas ka juhendaja ja teema. Minu teema on Eesti meeste valikud Teises maailmasõjas. Täpsemalt kirjutan nendest, kes mobiliseeriti sõjaväkke, kes hakkasid metsavendadeks, kes läksid Soome ja kes põgenesid Eestist. Seda kõike loomulikult prantsuse keeles. Teisipäeval käisime klassiga Liege´is ühes hästi suures raamatukogus endale uurimustöö jaoks materjale otsimas. Isegi mina leidsin sealt päris mitu raamatut Eesti ajaloo kohta ning ühte neist avatsen kasutada ka. Tegin selle raamatu esimeselt leheküljelt lahti ja sealt vaatas mulle vastu Karl Ristikivi luuletus ilusas eesti keeles. Meie juured ei ole lapsepõlves kodumullas ja maakamaras murukoplis kus aabitsalapsed mängivad meie juured on igas paigas kust me kunagi mööda käinud

Ilmselgelt võite juba pealkirjast aru saada, et mul sadas siin lund täna. Eelmisel nädalal oli päeval kuskil veel 14 kraadi sooja, aga sellest nädalast on megakülmaks läinud. Eile vaatasin ilmateadet ja see ennustas lund. No mis toimub??? Isegi Eestis pole lund ju veel. Siin peaks nagu veidi soojem ja vähem lund olema. Loomulikult ega siin on ka talv, aga siiski lume jaoks on natuke vara. Esimene tund oli geograafia. Vaatasin aknast välja. Mis ma näen? Lund sajab. Sajab ilusat paksu laia lund, nagu oleksid jõulud käes. Kuna temperatuur oli siiki paari kraadiga plussis, siis ega see lumi väga ei püsinud ja nüüdseks on maa jälle must ja porine, aga ikkagi, lund sadas. Lihtsalt igaks juhuks mainin, et ka belglaste jaoks ei olnud see päris tavaline, et oktoobris lund sajab ning nad ise olid ka üllatunud. Paljud arvasid, et ma võtsin Eestist oma külmad talved kaasa ja tõin nüüd neile. Eks ma püüan need siis pärast Eestisse tagasi tuua. Helen, kes tegelikult tahaks lumememme teh

Eile õhtul toob hostema mulle ja hostõele kausi koos mingi toiduga. Küsin, et mis need on. Vastuseks saan, et tegemist on kastanitega. Eem okei, kas mu keeleoskus veab mind jälle alt või ma ei suuda lihtsalt oma kõrvu uskuda. Lasen igaks juhuks seda sõna endale sõnaraamatust näidata. Jah, tegu on kastanitega. Küpsetatud kastanitega. Maitsen ja söön siis kastaneid. Ah et kuidas maitses? Noh ega neil mingit erilist maitset ei olnud. Lemmiktoiduks nad mul ei ilmselt ei saa. Samas ära iial ütle iial, eks. Aga see pole veel kõik. Mu hostema kooris (ma täpselt ei oska öelda, kuidas see toimub) kastani ära ja sõi seda TOORELT!!! Eee, head isu??!?

Viimased kaks laupäeva olen ma veetnud Liège'is. Eelmisel laupäeval koos Carmeniga (teine vahetusõpilane kes YFUga Belgias) ja täna oli Elze (vahetusõpilane Leedust) ka meiega. Ega me midagi hullult asjaliku ei teinud, aga hästi mõnus ja tore oli. Seekord saab taas pilte näha, sest Carmenil on tema imeline kaamera ja ta viitsis pilte teha.

Kui ma alguses mõtlesin, et bussid käivad siin üsna täpselt, siis nüüd pean küll oma mõtted selles vallas tagasi võtma. EI, BUSSID EI KÄI TÄPSELT. Vähemalt siis mitte kui mina bussiga kuhugi minema pean. Üsna tihti lähen ma jala pärast kooli koju. Viimasel ajal on ilmad ilusad ja küllaltki soojad, nii et see 30-minutiline jalutuskäik on täpselt see, mida ma vajan. Vahel tahaks aga siiski ka bussiga tagasi minna, aga iga kord, kui ma tahan bussiga minna, siis jääb buss hiljaks. Täna jäi näiteks 25 minutit. Ärge nüüd minust valesti aru saage eks ole. Loomulikult mulle meeldib vihmaga lageda taeva all bussi oodata. Kellele siis ei meeldiks? Koolist saan ma tagasi vaid ühe selle kindla bussiga, nii et valikuid on kaks. Kas lähed jala, või ootad. Seega tavaliselt valin ma jalutamise. Muide siis kui mu host-õde bussiga koju tuleb, siis tuleb buss alati täpselt. Vahel juhtub aga nii, et bussi üldse ei tule. Põhimõtteliselt on mul kaks bussipeatust. Üks on hästi lähedal, aga teine umbe

Ilmselt olen seda juba kirjutanud ka, aga mulle täiega meeldib siin koolis käia. Mitte et ma seda Eestis vihanud oleks, aga siin on see minu jaoks pingevaba ja mul on koolis nii lõbus. Mul on hästi toredad klassikaaslased, kes siiamaani on alati viitsinud mu sajale küsimusele vastata (loodetavasti viitsivad edaspidi ka, kuigi mul nüüd on juba vähem küsimusi), kes õpetavad mulle uusi sõnu ja slängi, naeravad koos minuga, kui ma vahel (khm-khm mitte just väga harva) mõne lause valesti kokku panen või sõnad totaalselt sassi ajan ja rõõmustavad koos minuga, kui ma kasutan slängi ja spetsiaalseid valloonide sõnu. Mul pole kunagi koolis igav olnud. MITTE KUNAGI. Ma mäletan, kui õnnelik ma olin, kui istusin klassis üksi ja siis tuli üks mu klassiõde ja küsis ise, et kas ta võib mu kõrvale istuda (see oli suhteliselt septembri alguses). Nagu sa tahad MINU kõrvale istuda? Issand see on nii tore, ausalt ka. Ma olin nii meelitatud. Ta teadis, et minu kõrvale istumisega kaasneb see, et ta võiks

Ausalt öeldes keelega mul juba täitsa läheb. Loomulikult ma ei mõista KÕIKE. Raskeks läheb siis, kui kohalikud omavahel räägivad, sest jutt muutub kiireks ja kõiki sõnu ei hääldata alati nii korralikult välja. Noored kasutavad ju ka slängi. Sellega on mul aga nii, et mu klassikaaslased õpetavad mulle seda ja seletavad palju ehk siis see pole eriti suur probleem.ˇ Teiste vestluste kuulamise kohapealt olen ma tegelikult ise laisk. Nii palju lihtsam on ennast ju n-ö välja lülitada ja mitte kuulata. See pole aga kuigi hea strateegia, sest mu eesmärk on seltskonda sisse sulanduda, mitte imelikult kõrval passida, kui teised naeravad. Tundides on õpetajate kuulamisega sama värk. Ma olen ise liiga laisk. Samas on mul vahepeal nii palju mõtteid, mida mõelda. Vahel olen lihtsalt väsinud ja ei jõua enam kuulata. Ma ei saa teha siin nagu Eestis tegin, et sisuliselt väga kaasa ei mõelnud tunnis, aga teadsin, mis toimub. Kui ma tahan siin teada, mis tunnis toimub, siis ma pean ka sellele keskendu