Minu seiklused

Ja nii ongi, et see on minu viimane postitus, mille ma Belgiast kirjutan. Oufti-nagu belglased ütleksid. Kindlasti aga ei ole see viimane postitus siin blogis. Veel on palju, millest rääkida. Homme õhtul jätan ma hüvasti Belgiaga ja sõidan koos teiste vahetusõpilastega Saksamaale, kus veedame umbes nädala. Tagasi jõuan ma 2. juulil kell 18:30 Falgi teele Tallinnas (me tuleme Saksamaalt tagasi bussiga). KÕIK KARVASED JA SULELISED ON OODATUD!!! Viimane nädal on möödunud aga hüvastijättude tähe all. Teisipäeval käisin klassikaaslastega eksamite lõppu tähistamas ja pärast seda jõudiski kohale, et nüüd on lõpp. Kolmapäeval jätsin veel osade vahetusõpilastega hüvasti. Okei, ma võin ju öelda küll, et jaa me kohtume veel jne jne. Aga kui suur see tõenäosus ikka on? Nemad elavad teisel pool maakera ja teatavasti ajaga sidemed katkevad. Aga elame, näeme. Neljapäeva hommikul sain tunnistuse. Kui välja arvata minu geo/hispaania keele õpetaja (jap geod ja hispaania keelt annab sama inimene haha

Viimasel ajal on Eesti sportlased kuidagi järjest jutuks tulnud siin. Tuleb välja, et erinevalt minu arvamusest, et vaevalt keegi neid siin Belgias üldse teab, polegi nad nii tundmatud. Esiteks mõni aeg tagasi räägiti Belgia a la seitsmestes uudistes nendest kolmest jooksjast, kes on kolmikud ja lähevad Rio olümpiamängudele. Varem on Eestist juttu olnud vaid seoses NATO lennukitega, sest varem olid Eestis belglased. Teiseks rääkisin üks päev paari klassivennaga ja ma ei tea miks aga jutuks tuli sport (mitte et ma nüüd ilgelt palju sellest teaks, aga noh mis seal siis ikka). Igatahes Luca tegeleb rattaspordiga ja ta oli nagu ahjaa, teil on need tugevad rattasõitjad Kangert ja Taaramäe!!! Kuulge, kujutage nüüd ette, et ta tõesti suutis mulle ka need nimed nimetada (loomulikult sellise mõnusa belglasliku aksendiga). Igatahes olin ma sellest küll ääretult võlutud. Loomulikult teadis ka ta seda, et Taaramäe Itaalia velotuuri ühe etapi võitis ja ega ka Sloveenia velotuuri võit märkamata

Cette fois-ci en francais (je n'ai pas de cédille sur mon ordi, désolé). En fait ca fait déjà deux heures que j'essaye d'écrire ca, mais je n'arrive pas. Je veux vous remercier, les gars! Merci pour cette année! Il y a dix mois je suis venue en Belgique et j'avais aucune idée ce qui va se passer. Cette année était pleine de surprises, de sentiment que ca ne pouvait pas etre meilleur, de rire mais aussi de moments très durs. Ce sont les dix les plus merveilleux et les plus difficiles mois que j'ai jamais eu, mais ca vaut la peine, parce qu'il y a une sorte de "magie" en tout ca. Il y a dix mois je ne connaissais pas la charme de gaufre. Je n'imaginais pas qu'il pouvait pleuvoir tellement beaucoup en Belgique. Je ne savais pas qu'on pouvait manger autant de tartines. Je ne savais pas qu'on fetais Saint-Nicolas ici. Je n'imaginais pas que je vais adorer que le temps de midi est 50 minutes ici, pas 20 comme en Estonie dans m

Sellel nädalavahetusel oli Liège'is mingi Chinatowni-teemaline festival ja mõtlesime sinna koos Meriliniga minna. Paraku saime aga üsna ruttu aru, et see festival on mõttetu ja otsustasime minna Liège'i tsitadelli. Pool päeva vedas meil ka ilmaga. Ronisime üles mäe otsa (keskel pidime päris miu pausi tegema, sest füüsiline vorm on ikka väga halb ja astmeid oli peaaegu 400) ja klõpsisime lihtsalt tuhandeid pilte. Ma mäletan, kuidas ma vahetusaasta alguses ütlesin, et Liège ei ole ilus linn, kuid nüüd ma võin küll öelda, et sellel linnal on omad võlud ja minu südame on ta võitnud!!! Kõik need trepiastmed...

Esmaspäev, teisipäev ja komapäev olid viimased koolipäevad, sest nüüd on ainult eksamid. Need viimased päevad möödusid aga suures osas tunnis süües, teisipäeval eriti. Prantsuse keele tunnis sõime ja tsillisime kaks tundi järjest. Üks hetk hakkas õpetajal vist igav natuke ja siis pidime iga üks nimetama ühe õpetaja, kes meile meeldib ja teise kes meile ei meeldi (meie prantsuse keele õpetaja on mega tšill). Lemmikutena toodigi peamiselt välja tema ja meie inglise keele õpetaja ja kõige mitte armastatuma tiitli sai geograafia/hispaania keele õpetaja. Isiklikult nõustun tulemustega. Tegelikult on minu arvates kõik õpetajad täitsa toredad, kuigi mõnedel on ideid millega ma alati nõus ei ole. Prantsuse ja inglise keele õpetajad on mõlemad ääretult positiivsed ja elavad inimesed, kes suudavad õpilasi motiveerida. Pärast tunde läksime meie kooli vahetusõpilaste ja meie prantsuse keele õpetajaga sööma, et viimast korda veel kõik koos olla. Süüa sai tol päeval veel ka hispaania keele tunn

Üle üheksa kuu sain ma lõpuks taas mere äärde ja see oli imeline. Ostend on põhimõtteliselt kõige kauegem Belgia linn, kuhu minu kodust üldse minna saab. seega oli mul hea meel, et ei pidand seda teekonda üksinda ette võtma, vaid minuga ühines ka Karolina. Brüsselist tuli peale ka Carmen. Mere ääres said nad kuulda küll vaid ainult minu rõõmukilkeid sest et MERI!!!! Pool päeva möödus mere ääres pilte klõpsides ja teine pool süües.

Hei! Päris paras paus on jälle blogimisse sisse jäänud, aga nüüd teen selle tasa. Otsustasin, et vot täna on blogi minu prioriteet. Nii alustame kõigepealt sellest, et oma uurimustöö sain teglikult juba päris tükk aega tagasi ja väga edukalt kaitstud. Hindeks 76/100. Kusjuures 76 punkti on väga hea tulemus. Belgia haridussüsteem rõhub sellele, et kätte tuleb saada 50%. Maksimumi saada on põhimõtteliselt võimatu. Kõik testid ja tööd koostatakse juba nii, et ei arvestatgi, et oleks õpilastel võimalik see 100% peale teha. Oluline on saada 50%, sest vastasel juhul oled sa läbi kukkunud. Teiseks üks negatiivne asi. STREIK. Rongid streikisid Belgias kümme päeva ja eelmisel nädalal alustasid ka bussid streiki. Täna hakkasid bussid ja rongid jälle tööle, sest nad ei tohtinud rohkem streikida, aga järgmisel pühapäeval (12. juunil) alustavad nad streiki uuesti. Kusjuures Belgias on pidevalt igasugused streigid ja mulle osaliselt tundub, et see on kaotanud oma mõtte. Inimesed isegi ei tea,