Minu seiklused

Täna on see ajalooline päev, kus Belgia post otsustas üle pika aja taas töd teha ja see on üks pagana tore päev, sest ma sain täna viis kaarti!!!! Kas pole mitte ilus aasta lõpp??? AITÄH TEILE!! (mul on hea meel, et te pole mind veel ära unustanud)

Käisin taas Brüsselis ja seekord võtsime Carmeni ja Ylvaga (rootslane) ette turistikad. Käisime Atomiumis ja Mini-Europe'is. Mini-Europe ja Atomium asuvad kõrvuti ja kui ma sinna lähedale jõudsin, siis olid nad erinevatele majadele pannud EL-i liikmesriikide lipud ja ma olin lihtsalt eufooriliselt õnnelik, kui ma Eesti lippu nägin. Atomium on minu arvates üks väga imeliku väljanägemisega ehitis. Tegelikult ongi see ehitatud 1958. aasta Brüsseli maailmanäituse jaoks, nii et imelikku kuju ei saa pahaks panna. Atomiumi on nimetatud ka Euroopa kõige veidramaks ehitiseks. Atomium mulle nii sügavat muljet ei jätnud. Väljast tundus uhkem. Sinna saamiseks oli pikk järjekord ja seal sees oleva näituse mõte mulle päris kohale ei jõudnud. Tõsi, et pikkade järjekordade tõttu ei jäänud selleks ka eriti palju aega. Vähemalt sai ära nähtud. Kõige rohkem meeldis mulle Atomiumis eskalaatoriga ühest "mullist" teise minna, sest seal olid mega heade efektidega valgustid. Mini-Europe

Sel aastal olid need teistsugused ja ma ei saa jätta mainimata, kui väga ma sellel päeval oma perest ja sugulastest puudust tundsin. No ei olnud neid nalju ja seda mõnusat olemist. Aga õhtul tuli hostema venna pere meile külla. Heast söögist puudu ei jäänud. Alustasime snäkkidega (eelroa ajaks oli mul juba kõht täis) ja lõpetasime imehea magustoiduga. Tgelikult oli täitsa tore. Mängisime hostema venna lastega prantsuse keeles Aliast ja no võite arvata, kes viimane oli eks ole, aga vähemalt oli tore. Tegime omavahel loosipakke. Kusjuures mina pidin tegema paki hostema vennale ja mu hostõde lubas mind sellega aidata, sest ma ei osand küll talle midagi kinkida. Läksime hostõega raamatupoodi ja ta võttis sealt vist esimese ettejuhtuva raamatu ja ütles, et ta leidis kingi. Ja nii kinkisin ma ühele surmtõsisele keskealisele mehele raamatu "Kus on Volli" (põhimõtteliselt pildiraamat, kus sa pead iga pildi pealt ühe kindla inimese ehk Volli üles leidma). Kui ta selle paki avas,

YFU Eestiga vahetusaastale läinud õpilased soovivad teile häid jõule.

1) Pühapäeviti on poed kinni Mitte küll kõik, aga väga paljud. Ka Liège'is on suured ostukeskused kinni. Igasugustest toidupoodidest pole mõtet rääkidagi. Pühapäev on mõeldud selleks, et sa istud kodus ja magad. 2) Piim Piim ei ole selline nagu Eestis. Seda ei hoita külmkapis ja kehtivusaeg on mitu kuud. Maitselt on ta minu arvates magusam. Kui sa piima soojaks teed, siis tuleb sellele juurde vanilli maitse. 3) Fimide audio on prantsusekeelne Läksin klassiõdedega kinno "Näljamänge" vaatama ja Katniss rääkis rõõmsalt prantsuse keelt. Ja nii on põhimõtteliselt kõikide filmidega. Aga see on nii naljakas, kui sa tead, mis häälega see näitleja muidu räägib ja siis korraga on ta hoopis teistsugune. Igasugustele USA seriaalidele on ka peale loetud. 4) Silmalainer Põhiline meik. Katsu leida koolist inimest, kellel seda laineri joont silma all ei oleks. Muust on suva, peamine, et see ikka olemas oleks. 5) Sõnumid, sõnumid, sõnumid Meeletult saadetakse üksteisele sõn

1) Ma ei osanud pealkirja panna. 2) Elu läheb paremaks. 3) Käisin klassiõdedega söömas ja kinos, nii et sain lõpuks ka need "Näljamängud" ära nähtud 4) Käisin Gentis, mis oli ikka päris ilus. 5) Muide nägin YFU kodulehelt, et keegi on tulemas Belgia prantsuskeelsesse osasse järgmine aasta, nii et kui sa peaksid juhuslikult seda siin lugema, siis anna mulle palun märku, kes sa oled ja et sa eksisteerid. Ma olen lihtsalt kohutavalt uudishimulik inimene. 6) Mind on tabanud mingi uus imelik nähtus. Mul ei tule õhtuti und. Samas ma aga ei põõna ka järgmisel päeval poole lõunani, vaid ärkan ikka kell üheksa. Eile jõudsin ma pooled maailma problemid läbi mõelda ja armastusfilmi ka veel otsa vaadata. 7) Väga traagiline: hakkasin ühel hommikul teksaseid jalga panema ja need lihtsalt rebenesid. Polnud neid paar kuud kandnud ja tuleb välja, et ma olen ikka korralikult juurde võtnud. Noh, need teksad võin nüüd vist ära visata. Tegelikult on see ikka päris piinlik ja kurb lugu. 8)

Eile käisin koos Sylviga (vahetusõpilane Soomest) Gentis. Kuulujutud, et Gent on ilus linn, vastavad tõele. Käisime ühes lossis ja jalutasime lihtsalt ringi. Vihm käis muidugi ka asja juurde nagu Belgias ikka. Kui sa jõuad Flandriasse, siis on kohe näha meeletult jalgrattaid. Valloonias rongijaama ees sellist asja ei näe. Selles lossis käisime sees ka Sylviga vaaterattal, mis linna keskel asus

Sain täna tunnistuse ja see oli täiesti üle ootuste hea. Minu koolis saavad vahetusõpilased tunnistuse kaks korda aastas: detsembris ja juunis. Belgias on tunnistusel lisaks hinnetele ka kommentaarid õpetajate poolt nt oled tunnis tähelepanelik või jätka samas vaimus jne. Tunnistused saadakse ikka muidu aasta jooksul mitu korda, aga jõuludel ja juunis on see eriti tähtis, sest siis on ju ka eksamid olnud. Tunnistuse järgi tulid peaaegu kõik koos vanematega ja see polnud lihtsalt nii, et näe võta siin on su tunnistus. Õpetaja rääkis sulle ja su vanematele 10 minutit sellest, kuidas sul läinud on. Fun fact: mu koolis on 3000 õpilast ja see asub väikeses linnas. Kui kõik need 3000 võtavad oma vanemad kaasa, siis need inimesed ei mahu sinna linna ära. Minu tunnistusel oli rohkesti kommentaare õpetajate poolt ja testide tulemused. See tuleb pikk, aga vähemalt mu emme ja issi saavad siis lugeda, et mis ma seal koolis teinud olen. 1) Kehaline kasvatus Õpetaja kommentaar: Sa oled väga

Kolmapäeval sai veel ühes Belgia linnas ära käidud, seekord jälle Flandrias (Belgia flaamikeelne osa) ja koos Carmeni ja Meriliniga. Alustasime siis sellest, et me ei suutnud selles imepisikeses rongijaamas ka üksteist üles leida ja korraks oli juba hirm, et oot kas me ikka oleme samas linnas ja samas jaamas või ei ole. No õnneks ikka olime. Jalutasime mööda peatänavat, kus oli muidugi tohutult poode. Mine ja vaid osta ennast hulluks. Otsisime üles Tigeri, sest no kes siis ei armastaks seda poodi. Tohutus koguses mõttetuid, aga nii toredaid asju. Edasi läksime Hasselti jõulumaale . Seal oli selline jõuluturg, lõbustuspark ja muu laat koos. Isegi jõuluvana maja oli, aga teda polnud kodus. Mitte et ma muidugi midagi aru oleks saanud, mida see flaamikeelne jõuluvana mulle räägib, aga jõulukat oleks ka ikka tahtnud näha. Ostsime sealt tomatisuppi (mis jättis soovida) ja jalutasime ringi. Aga asi, mis mind seal tohutult häiris, oli vot see:   Nii kujuta nüüd ette, et sa ole

Kirjeldamatu rõõm. Nii hea on saada Kalevi kommi, MARTSIPANI ja kõike muud. Täna saabunud pakk tegi ka uue kiirusrekordi - 4 päeva. Pole paha. Püüdsin seda sada aastat avada ja lõpuks sain lahti. Piparkoogid, jõulukink, kommid, MARTSIPAN, normaalne hambapasta, jõulukaart - I M E L I N E. Iga pakk, mis ma saanud olen on alati nii hästi ajastatud olnud. Pakk tuleb just siis, kui ma seda kõige rohkem vajan, just siis, kui ma olen vahel (jah vahel ikka küll) jõudnud järeldusele, et kodust nii kaugel olla on ikka päris nõme. Nagu jah, saan keele selgeks ja uusi kogemusi ja võibolla saan aru, kes ma üldse selline olen, aga miks see kõik peab nii pagana raske vahepeal olema. Miks ma ei saa aru sellest, mida ja kuidas mu hostema mõtleb??? No ei jõua kohale lihtsalt. Aaah kui kõrini on mul nendest võileibadest, mida nad kogu aeg söövad ja see liha õhtusöögil maitseb alati täpselt samamoodi. Reedeti on muideks pasta ja kujutage nüüd ette, et ootan siis seda pastat (lõpuks ometi mitte see s

Täna sain LÕPUKS kätte oma Belgia ID-kaardi. Selleks kulus kolm ja pool kuud. Teekond selleni oli pikk ja okkaline. Järgmisel päeval pärast Belgiass saabumist läksime host-perega kohe kohalikku omavalitsusse mind sisse kirjutama ja teoorias natuke pärast seda oleksingi ma pidanud selle ID-kaardi saama, aga vot ei läinudki nii lihtsalt. Kõigepealt oli neil vaja mingit paberit selle kohta, et ma siin ikka koolis ka käin, mitte niisama lulli ei löö. Kui kool lõpuks algas, sai paber hangitud ja neile viidud. Siis tuli välja, et politsei peab tulema kontrollima, et ma ikka selles majas ka tõepoolest elan. Möödus umbes kuu, aga pole seda politseid kusagil. Lõpuks ta siis saabus pühapäeva hommikul kell seitse. Okei, elan üle. Sellega oleks pidanud kogu see asi lõppema ja jäin oma ID-kaarti ootama. Mida aga pole, on ID-kaart. Poolteist kuud hiljem helistas hostema uuesti sinna omavalitsusse ja nad väitsid, et nad pole mu pilte saanud. No tere tulemast, ma andsin teile neid kaks tük

Alustan keemiast Avan esimese lehe ja vaatan ülesannet. Hmm, oot seda ma isegi õppisin ju. Okei, mul ei tule eluski kõik need plastiku taaskasutuse etappide nimed prantsuse keeles meelde. Esimene neist alagas V-ga, aga sellega mu teadmised vist piirduvadki. Võtan järgmise Ooooo issand jumal, seda ma ju õppisin. Saan kolm lauset plastiku töötlemise kohta kirja. Jess, ma ei pea tühja tööd tagasi andma. Võtan järgmise Eee okei, sellest me pole rääkinudki tunnis ju. Põhimõtteliselt mingil asjal on mingi energia ja siis sa pead leidma selle asja molaarmassi??? Oot, selle energia järgi pean nüüd molaarmassi leidma??? Mida??? See on ju sama hea, kui sa räägiksid mulle rebase urust ja siis pärast küsiksid, et mitme kilomeetri kaugusel asub Maa Päikesest. Või ei??? Olgu, ilmselt on mul endal puudulikud teadmised. Võtan järgmise Saan paar lauset kirja. Oot, aga kus see teema on, mille eest ma töös 19 punkti 20-st sain, see teema, mida ma oskan??? OK, see jäeti välja. Viimane ü

Nii ma kirjutasin eelmises postituses, et ma nägin väga imelikku unenägu. Igatahes ma nägin unes, et vetsupott läks umbe ja siis ma pidin hostõelt abi küsima. Võtame nüüd hetke. Miks ma näen und ummistuvast vetsupotist??? No mida veel??? Väga kaunis unenägu. Aga miks ma sellest siia kirjutan on see, et kui ma hostõelt abi küsisin, siis pidin ma seda tegema ju prantsuse keeles. Ehk kas ma võin seda pidada oma esimeseks prantsuskeelseks unenäoks??? Ausalt öeldes on mul natuke kahju, sest esimene prantsuskeelne unenägu oleks võinud ikka midagi ilusamat olla. Umbe läinud vetsupott-väga romantiline

Kuskil miskit toimub? EI 1) Istun kodus. 2) Peaksin õppima. 3) Peaksin midagigi kasulikku tegema. 4) Mu motivatsioon on kadunud. 5) Väga-väga suure tõenäosusega kukun ma keemia ja bioloogia eksamis läbi, sest eksam sisaldas kõike muud, peale selle, mida ma oskasin. Kui ma saaksin veerandi punktidest kätte, siis see oleks juba kaheksas maailmaime. 6) Järgmine kord saan kooli minna alles kolmapäeval. 7) Detsembris sain alustada advendikalendrit, mille mu sõbrad mulle sünnipäevaks kinkisid. See on nii tore. Siiani olen saanud näiteks huulepulga, käeketi, üllatusmune jne. 8) Tahaks mingit head filmi vaadata, aga ma ei tea mida. 9) Belgia televisioon pole endiselt mind absoluutselt paelunud. Ainuke asi, mida ma vahel vaatan on "Monk". Okei, vahel vaatan mingilt flaami kanalilt "Friends" ka. 10) Mul pole ikka veel aastavahetuseks plaane ja see on probleem. 11) Eile käisin jõulukinke ostmas Liège'is 12) Liège'i rongijaamas, kaubanduskeskustes ja kesk

100 päeva on möödas sellest, kui ma oma kohvri kokku pakkisin ja siia tulin. Noh, kui ma nüüd kõik kokku võtan, siis võib vist öelda, et mul läheb täitsa hästi. Kool Imelikul kombel mulle endiselt meeldib koolis käia ja siinkohal kiidaks ma uuesti oma imelist klassi, kes muudab kõik päevad koolis lõbusaks ja aeg läheb lennates. Ma mäletan, kuidas ma enne muretsesin, et mis siis saab, kui ma ei meeldi neile või kui nad ei võta mind omaks. Üks mure, mis mul oli täiesti asjata. Ma olen ikka pagana lahedate inimestega kokku sattunud. Hinnete koha pealt saan koolis tavaliselt pooled punktid kätte.  Lemmikaine??? Ei oskagi öelda. Kõik peale füüsika ja sotsiaalteaduste on okei. Füüsikas valmistab mulle probleeme matemaatiline pool, sest logaritmidest ei tea ma ei ööd ega mütsi nii kurb kui see ka poleks. Sotsiaalteaduste koha pealt ütleksin, et mul pole lihtsalt erilist huvi selle vastu tärganud. Mul võttis küllaltki palju aega, et hakata materjalist aru saama ja selle ajaga kadus ka

Eile käisime YFUkatega Saksamaal Kölnis. 8.30 saime Liège'is kokku ja sealt sõitsime kaks tundi bussiga Kölni. Käisime vaatamas Kölni katedraali, mis on ikka päris võimas küll. Ronisime treppidest ka tippu. Vau, ma mõtlesin, et need trepid ei saa kunagi otsa. Sa lihtsalt lähed ja lähed ja lähed ja kui kohale jõuad, siis on jalad krampis. Aga tippu ma jõudsin. Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma ootasin ilusamat vaadet, aga mis seal ikka, tegelikult pole millegi üle vinguda. Pärast anti meile vaba aega, et minna sööma. Leidsime Carmeniga mingi pubi, kus sai nelja euro eest tomatisuppi. Muide tomatisupi peal oli hapukoore asemel vahukoor. Ma päris täpselt selle asja mõttest aru ei saanud, aga üllataval kombel see isegi sobis. Leidsime suure saiakeste poe ja hiljem ostsin pisikese kringli ka, aga päris fänni minust siiski ei saanud. Siis läksime jõuluturule ja saime YFU poolt ka glögi ja pärast oli veel vaba aega, et ringi vaadata ja siis juba bussiga tagasi. Päris sellist

Kes või mis see veel on? Saint-Nicolas on põhimõtteliselt jõuluvana, aga seda püha tähistatakse koolides väga suurelt ja vingelt. Minu koolis tähistasime kolmapäeval. Juba paar nädalat toimusid ettevalmistused ja kõik olid väga elevil. Kõik rhetod pidid endale muretsema tablier (ma ei oska seda kuidagi tõlkida, aga põhimõtteliselt on see selline kitlitaoline asi, mida nt arstid või teadlased laborites kannavad vms). Sinna peale joonistati ja sõbrad kirjutasid üksteisele armsaid sõnu, soove ja iseloomustusi. Ka minu tablier peale kogunes neid päris palju :) Kokkuvõte minu päevast, mis oli lihtsalt mega-mega äge. 7.45 jõudsin kohtumispaika, kust edasi läksime kõigi rhetodega (lõpuklassi õpilased) koos kooli. Tuletaksin veel ka meelde, et mu koolis on üheksa paralleelklassi ja igas klassis 30 õpilast ehk meid oli palju. Seljas oli kõigil kooli logoga pusa ning loomulikult tablier . Nii kui ma kohale jõudsin, tormati minu juurde, et mul sõna otseses mõttes nägu täis joonistada. Kõ

No vau ja ongi kolmas kuu täis saanud. See viimane kuu läks nüüd küll ruttu. Nagu juba peaaegu et traditsiooniks on saanud, siis veidike tähelepanekuid ja erinevusi. 1) Soolane ja magus koos See on täiesti normaalne, kui sa sööd soolast ja magusat koos. Oli siis ükskord jälle õhtusök ja taldrikul olid liha, kartulid ja magusad pirnid. Algul vaatasin küll, et no mis asi see siis nüüd toimub. Kokkuvõttes jätsin pirni söömise lihtsalt viimaseks, aga natuke naljakas oli ikkagi. 2) Majade välimus Kusagil 99% majadest on tehtud punastest või pruunidest tellistest ja see näeb täitsa nunnu välja, sest kõik majad näevad suhteliselt ühesugused välja. 3) Klaviatuur Kasutatakse AZER-klaviatuuri. Võite ette kujutada, kui segaduses ma olin, kui ma esimest korda koolis arvuti taha sattusin. 4) Poed suunavad sind palju ostma Kui sa lähed toidupoodi, siis sul on oluliselt raskem osta mingit asja ainult üks kui kümme. Nii paljud kaubad on mingi kümnestes pakkides. Lähen poodi, tahan osta Ma

Mäletate ehk veel, et ma kunagi lubasin teile pilte sellest kohast, kus ma elan. No siin nad siis nüüd (peaaegu) kolm kuud hiljem on :) Paraku olid kõik lehmad tol hetkel uttu tõmmanud ja hobused kaasa võtnud, aga pole hullu.

Selle kohta ütleksin, et lihtsalt üks suur nö klubipidu. Kui sa lähed Belgias peole: 1) Pane jalga jalanõud, millest sul pole kahju loobuda, isiklikult soovitaks kummikuid. Põrand lihtsalt ujub. Põhjus on selles, et kui inimesed on oma õlletopsi tühjaks joonud, siis see visatakse põrandale ja vahet pole, kas seal on veel midagi sees või ei ole. Õlu seguneb sopaga ja tulemus on suhteliselt rõve. 2) Väldi koristustiimi sattumist. Tegelikult on mul aga väga kahju nendest, kes seda kõike seal pärast koristama pidid. 3) Enne, kui sa peole lähed, siis maga korralikult. Pidu kestab hommikuni ja ära isegi mitte looda, et sa seal istuda saad. See ei huvita kedagi. 4) Väldi WC-d. See ei ole koht, kuhu sa minna tahaksid. 5) Ära võta kaasa mingit pusa või jakki. Seda ei lähe sul kindlasti vaja. Lähed T-särgiga ja siis jooksed autost ruttu sinna saali ja pärast tagasi tulles teed samamoodi. 6) Leiuta endale mingi isiklik väike hapnikuballoon vms. Olenemata sellest, et kõik uksed (rohkem ku

Lühidalt öeldes, enamike jaoks ebanormaalne. Enamike belglaste jaoks ei ole normaalne, kui sa lähed kuhugi jala, kui sul kulub sinna jõudmiseks rohkem kui viis minutit, ja lisaks kõigele, see veel meeldib sulle. No see lihtsalt ei mahu neile pähe. Koolist koju on mul jala 30 minutit. Hakkasin üks päev siis koju minema ja läksin ühest sõbrast mööda. Ta küsis, et kas ma lähen koju ja et kas ma bussiga ei lähegi. Vastasin, et seekord lähen jala. Siis ta küsis, et kaua sa koju kõnnid? Tema reaktsioon minu vastuse peale, et ma kõnnin 30 minutit oli küllaltki paljuütlev. JA SA LÄHED JALA??? Jah, mulle meeldib jalutada. Ma saan 30 minutit üksinda oma mõtetes ringi konnata ja pärast kooli on see just see, mida ma teha tahan. Mu hostpere oli alguses ka vist üsna kindel, et minuga pole päris kõik korras, sest mul polnud kõndimise vastu midagi ja käisingi lihtsalt üksi jalutamas, tihti ja pikalt. Nüüdseks on nad õnneks sellega ära harjunud :) Hostõde teeb vahel nalja, et tunnen ümbrus

Aitäh! Aitäh! Aitäh! Aitäh! Nii palju õnnesoove ja veel nii mitmes erinevas keeles pole ma vist kunagi saanud. Aitäh! Juba teisipäeval jõudis mulle Eestist pere poolt kohale pakk kingitusega. Aitäh! Sain endale kaamera, nii et nüüd on lootust ehk ka rohkem pilte näha. Hüvasti pildivaesed postitused!!! Lisaks saabus ka sünnipäevakaarte :) Aitäh! Hostperelt sain head Belgia šokolaadi :) Aitäh! Kõige suurem üllatus tabas mind aga täna koolis. Minu sõbrad olid teinud mulle kingituse. Nad kinkisid mulle advendikalendri, aga selle olid nad ise teinud. Seega iga päev detsembris saan ma avada ühe kingi. Ma olin nii liigutatud. Ma tunnen neid natuke üle kahe kuu ja seda poleks ma osanud uneski ette näha. Aitäh! Minu advendikalender     Minu advendikalender Aitäh, Kaisa!       Aitäh, emme!     Nüüd ma olen siis 17-aastane. Paraku on sellega koos saabunud aga ka nohu. Üks aevastav ja nuuskav, kuid sellegipoolest õnnelik, Helen