Otse põhisisu juurde

No ei saa minust seda kassiinimest

Nagu ma kunagi alguses siia kirjutasin, siis minu hostperes on ka kass.
Ma olen alati olnud pigem koerainimene ja siin olen ma sellele kinnitust saanud.

Aga nüüd selle kassi juurde.

Tema nimi on Yal. Palun ärge küsige, kust kohast selline nimi tuleb. See ei ole mingi tüüpiline belgia kasside nimi ja ma pole siiani pihta saanud, miks tal selline nimi on. Igatahes on tal nimeks Yal ja ta on täiesti täiesti üleni must.
Kusjuures alguses iga kord, kui ma teda kaugelt vaatasin, siis ma olin surmkindel, et tegu on mu koeraga. Ainult pikk saba oli eksitav (mul on nimelt musta värvi prantsuse buldog).  Paraku pidin ma aga iga kord pettuma, sest üleöö see kass mu koeraks ei ole veel siiani muutunud.

Põhiline vaidlusteema õhtusöögi lauas on see, et kas kass on paks või ei ole. Hostõde peaaegu keeldub talle süüa andmast, aga hostema toidaks teda kõige hea ja paremaga.
Minu isiklik arvamus on, et sellel kassil on kohutavalt petlik kohev karv.

Ma olen üsna kindel, et poole (kui mitte rohkem) oma toidulauast hangib see kass vabast loodusest ehk hiired ja linnud jne.


Emme, jäta nüüd järgmine lõik vahele, kui sa õudusunenägusid ei taha näha.


On ilus laupäeva hommik ja ma olen lõpuks otsustanud oma voodist välja ronida ja lähen alla.
Koridoris on põrandal aga surnud hiir (emme, juhul kui sa seda lõiku ikkagi ei jätnud vahele, siis kõiges selles, mis puudutab hiiri, olen ma sinusse).
Aaargh, mul käisid külmavärinad üle kere.
Andeke andeks, aga majakaaslane, kes urnud hiiri koju toob, pole just mu lemmik. Kuigi ma saan aru, et ta on ju kass ja see on normaalne.
Järeldus - pagan ma olen ikka ilge linnatibi noh.

Juhtum vol. 2

Seekord toimus rünnak öösel.
Magan jumala rahulikult ja siis mu uks kriuksub ja avaneb.
Must saatan sisenes.
Järgmisel hetkel hüppas ta mu voodisse ja TÕMBAS SABAGA ÜLE NÄO.
Pole vist vaja mainidagi minu reaktsioonikiirust ja seda, kui kiiresti see kass mu toast väljus.
Palun lihtsalt mõelge korra sellele, kui ta oleks mingi järgmise surnud hiire mulle padja peale sokutanud.
Edaspidi olen igal õhtul tegelenud väikest viisi ukse blokeerimisega.
Lihtsalt, et kindel olla.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ujulas

Otsustasin siis täna hommikul, et kuna ma siin eriti spordiga tegelenud ei ole, siis lähen otsin ujula üles ja lähen ujuma. Nii, algus oli hea. Kõndisin pool tundi ujulani, leidsin ujula, pileti sain ka täiesti iseseivalt prantsuse keeles ostetud ja lisaks sai ka veidi pikem vestlus piletimüüjaga peetud (no loomulikult prantsuse keeles). Jõudsin siis basseini juurde ja seal oli lihtsalt nii palju inimesi, nii nii palju. Peaaegu kõik olid sinna tulnud lastega ja lapsi oli ikka väga palju. Ma arvan, et ma olin vist peaaegu, et ainus, kes sinna koos lapsega ei tulnud. Ma siiski korra pean veel ütlema, et neid lapsi oli väga-väga palju. Ujulasse minnes mõtlesin, et saan rahulikult ujuda, sest palju seal neid inimesi pühapäeva hommikul kell üheksa ikka olla saab. Ikka saab küll. Rahulikult ujumisest ei tulnud küll midagi välja. Seal mingeid eraldi ujumisradu eraldatud ei olnud. Oligi lihtsalt bassein, 25 meetrit pikk. Mida need täiskasvanud ja lapsed siis seal tegid? Oli nei...

Pakid Eestist

Kirjeldamatu rõõm. Nii hea on saada Kalevi kommi, MARTSIPANI ja kõike muud. Täna saabunud pakk tegi ka uue kiirusrekordi - 4 päeva. Pole paha. Püüdsin seda sada aastat avada ja lõpuks sain lahti. Piparkoogid, jõulukink, kommid, MARTSIPAN, normaalne hambapasta, jõulukaart - I M E L I N E. Iga pakk, mis ma saanud olen on alati nii hästi ajastatud olnud. Pakk tuleb just siis, kui ma seda kõige rohkem vajan, just siis, kui ma olen vahel (jah vahel ikka küll) jõudnud järeldusele, et kodust nii kaugel olla on ikka päris nõme. Nagu jah, saan keele selgeks ja uusi kogemusi ja võibolla saan aru, kes ma üldse selline olen, aga miks see kõik peab nii pagana raske vahepeal olema. Miks ma ei saa aru sellest, mida ja kuidas mu hostema mõtleb??? No ei jõua kohale lihtsalt. Aaah kui kõrini on mul nendest võileibadest, mida nad kogu aeg söövad ja see liha õhtusöögil maitseb alati täpselt samamoodi. Reedeti on muideks pasta ja kujutage nüüd ette, et ootan siis seda pastat (lõpuks ometi mitte s...

Nagu unenäos

Minu koolis käib üks vahetusõpilane. Ta käib minuga samas klassis. Ta on 16-aastane. Küsisin ta käest, kauaks ta siia jääb. Ta vastas, et juuni lõpuni. Vau, olla 16-aastasena üksi võõras riigis, suhelda keeles, mida ta väga hästi ei oska, elada koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ta küll selle julguse võtab? Miks ta üldse seda teeb? See ei saa ju lihtne olla, või saab? Aga samas on see ju nii põnev, nii lahe. Oh, ma tahaks ka. Ma tahaks ka, et mul see julgus oleks. Oot-oot, aga see olengi ju mina. See olengi ju mina, kes on 16-aastasena üksi võõras riigis, suhtleb keeles, mida ta väga hästi ei oska, elab koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ma küll selle julguse võtan? Ma tõesti ei tea. Küll aga on see tõesti nii põnev ja nii lahe. Vahepeal on mul selline tunne justkui vaataks ennast kõrvalt, sest ikka kohe üldse ei jõua kohale, et see olengi mina. See kõik tundub nagu unenägu. Mina olengi Belgias. Mina suhtlen inimestega prantsuse keeles. Mina käin Belgias koolis. ...