Otse põhisisu juurde

Mechelen

Laupäeval sain taas kokku oma armsate eestlastega ja ette võtsime Mecheleni. Mechelen on Merilini kodulinn.
Kõigepealt käisime linnas ringi. Minu päeva tipphetk oli see, kui leidsime vene toidupoe.
Üks sõna-KOHUKESED!!!
Rohkem vist polegi vaja seletada.
Tegelikult veetsime seal umbes pool tundi riiulite vahel ringi kõndides ja (vähemalt mina küll) rõõmust kilgates. Leitud sai kali, boršš, must leib (milles ma siiski pettusin, sest maitse jättis soovida), pelmeenid, Maša ja Karu kommid jne jne.
Järgmisel hommikul oli nii hea üles tõusta, minna külmkapi juurde ja võtta sealt kohuke.
Esmaspäeval võtsin ühe kohukese kooli kaasa ka, aga belglased minu vaimustust selles osas ei jaganud. Lisaks jäi neile arusaamatuks, kuidas ma kahe päeva jooksul 10 kohukest ära sõin (mida ei olegi ju nii palju).


Hiljem läksime Merilini poole ja vaatasime tippmodelle. Millegipärast on nii, et nii mul kui ka Carmenil on kodus selle vaatamisega raskusi, sest internetikiirus lihtsalt ei ole piisav. Tuleb välja, et Flandrias on siis parem internet.


Kogu see päev oli lihtsalt mega. Ma pole ammu ühe päeva jooksul nii palju naernud. Olgu see siis sellepärast, et meie huumor langes kohati tagasi algklasside tasemele või sellepärast, et laulsime bussi oodates Anne Veski või Kihnu Virve laule.


Piltide eest võib tänada Carmenit.


Vene poes: boršš ja kohukesed



Carmen ja Merilin

Kes tippmodelle vaatavad, siis mõistavad

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ujulas

Otsustasin siis täna hommikul, et kuna ma siin eriti spordiga tegelenud ei ole, siis lähen otsin ujula üles ja lähen ujuma. Nii, algus oli hea. Kõndisin pool tundi ujulani, leidsin ujula, pileti sain ka täiesti iseseivalt prantsuse keeles ostetud ja lisaks sai ka veidi pikem vestlus piletimüüjaga peetud (no loomulikult prantsuse keeles). Jõudsin siis basseini juurde ja seal oli lihtsalt nii palju inimesi, nii nii palju. Peaaegu kõik olid sinna tulnud lastega ja lapsi oli ikka väga palju. Ma arvan, et ma olin vist peaaegu, et ainus, kes sinna koos lapsega ei tulnud. Ma siiski korra pean veel ütlema, et neid lapsi oli väga-väga palju. Ujulasse minnes mõtlesin, et saan rahulikult ujuda, sest palju seal neid inimesi pühapäeva hommikul kell üheksa ikka olla saab. Ikka saab küll. Rahulikult ujumisest ei tulnud küll midagi välja. Seal mingeid eraldi ujumisradu eraldatud ei olnud. Oligi lihtsalt bassein, 25 meetrit pikk. Mida need täiskasvanud ja lapsed siis seal tegid? Oli nei...
2 kommentaari
Lisateave

Pakid Eestist

Kirjeldamatu rõõm. Nii hea on saada Kalevi kommi, MARTSIPANI ja kõike muud. Täna saabunud pakk tegi ka uue kiirusrekordi - 4 päeva. Pole paha. Püüdsin seda sada aastat avada ja lõpuks sain lahti. Piparkoogid, jõulukink, kommid, MARTSIPAN, normaalne hambapasta, jõulukaart - I M E L I N E. Iga pakk, mis ma saanud olen on alati nii hästi ajastatud olnud. Pakk tuleb just siis, kui ma seda kõige rohkem vajan, just siis, kui ma olen vahel (jah vahel ikka küll) jõudnud järeldusele, et kodust nii kaugel olla on ikka päris nõme. Nagu jah, saan keele selgeks ja uusi kogemusi ja võibolla saan aru, kes ma üldse selline olen, aga miks see kõik peab nii pagana raske vahepeal olema. Miks ma ei saa aru sellest, mida ja kuidas mu hostema mõtleb??? No ei jõua kohale lihtsalt. Aaah kui kõrini on mul nendest võileibadest, mida nad kogu aeg söövad ja see liha õhtusöögil maitseb alati täpselt samamoodi. Reedeti on muideks pasta ja kujutage nüüd ette, et ootan siis seda pastat (lõpuks ometi mitte s...
Postita kommentaar
Lisateave

Nagu unenäos

Minu koolis käib üks vahetusõpilane. Ta käib minuga samas klassis. Ta on 16-aastane. Küsisin ta käest, kauaks ta siia jääb. Ta vastas, et juuni lõpuni. Vau, olla 16-aastasena üksi võõras riigis, suhelda keeles, mida ta väga hästi ei oska, elada koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ta küll selle julguse võtab? Miks ta üldse seda teeb? See ei saa ju lihtne olla, või saab? Aga samas on see ju nii põnev, nii lahe. Oh, ma tahaks ka. Ma tahaks ka, et mul see julgus oleks. Oot-oot, aga see olengi ju mina. See olengi ju mina, kes on 16-aastasena üksi võõras riigis, suhtleb keeles, mida ta väga hästi ei oska, elab koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ma küll selle julguse võtan? Ma tõesti ei tea. Küll aga on see tõesti nii põnev ja nii lahe. Vahepeal on mul selline tunne justkui vaataks ennast kõrvalt, sest ikka kohe üldse ei jõua kohale, et see olengi mina. See kõik tundub nagu unenägu. Mina olengi Belgias. Mina suhtlen inimestega prantsuse keeles. Mina käin Belgias koolis. ...
2 kommentaari
Lisateave