Erinevalt teist, kes te seal Eestis saate veel nädal aega vaheaega nautida, pidin mina täna taas kooli minema.
Ma ei tea miks, aga mul oli selline tunne, et kõik algaks jälle otsast peale. Oleks nagu jälle see esimene koolipäev.
Ma pole tegelikult ju kuu aega normalselt koolis käinud. Detsembris olid eksamid, millest kõiki ma kaasa ei pidanud tegema. Isegi kui tegin, siis oli kella kümneks kool läbi.
Üks raskemaid asju oli hommikul üles tõusmine. Üllatus-üllatus.
Raskuselt järgmine oli võileibade tegemine ja nende söömine lõunal. MA EI TAHA ENAM ÜHTEGI VÕILEIBA NÄHA. Ma polnud juba kuu aega võileibu söönud ja see oli nii hea.
Vannitoas õnnestus mul põrandale paisata vett täis ämber ja siis ma sain seda ka veel koristada hommikul.
Ma ei ole seda vist kunagi blogis maininud, aga mu kooli kõrval on juustuvabrik.
Ja see haiseb.
Meeletult
Ja
Pidevalt
Hommikuti ma lihtsalt hoian hinge kinni, kui ma sellest mööda lähen.
Esimene tund oli sotsiaalteadused (ei ole endiselt tore). Õpetaja jagas jälle neid lõputuid töölehti ja unustas endiselt ära selle fakti, et ma ka olemas olen ja ma jäin jälle ilma.
Kuna see väga põnev teema ei olnud, siis mul sellest isegi nii väga kahju ei ole ja tänu sellele ei pea ma homseks kodutööd tegema.
Siis ta rääkis seal mingist saksa filosoofist ja küsis, et kas ma ka tean teda.
Mu vastuseks oli, et ma pole seda nime kunagi kuulnud.
Õpetaja silmad muutusid üllatusest suureks nagu tõllarattad...
Inglise keeles pöördusid asjad paremuse poole. Õpetaja (minu klassijuhataja ka muide) tõi meile uue aasta puhul kooki ja tal oli seda meeletus koguses.
Pole ammu nii head šokolaadikooki söönud.
Ma ei tea miks, aga mul oli selline tunne, et kõik algaks jälle otsast peale. Oleks nagu jälle see esimene koolipäev.
Ma pole tegelikult ju kuu aega normalselt koolis käinud. Detsembris olid eksamid, millest kõiki ma kaasa ei pidanud tegema. Isegi kui tegin, siis oli kella kümneks kool läbi.
Üks raskemaid asju oli hommikul üles tõusmine. Üllatus-üllatus.
Raskuselt järgmine oli võileibade tegemine ja nende söömine lõunal. MA EI TAHA ENAM ÜHTEGI VÕILEIBA NÄHA. Ma polnud juba kuu aega võileibu söönud ja see oli nii hea.
Vannitoas õnnestus mul põrandale paisata vett täis ämber ja siis ma sain seda ka veel koristada hommikul.
Ma ei ole seda vist kunagi blogis maininud, aga mu kooli kõrval on juustuvabrik.
Ja see haiseb.
Meeletult
Ja
Pidevalt
Hommikuti ma lihtsalt hoian hinge kinni, kui ma sellest mööda lähen.
Esimene tund oli sotsiaalteadused (ei ole endiselt tore). Õpetaja jagas jälle neid lõputuid töölehti ja unustas endiselt ära selle fakti, et ma ka olemas olen ja ma jäin jälle ilma.
Kuna see väga põnev teema ei olnud, siis mul sellest isegi nii väga kahju ei ole ja tänu sellele ei pea ma homseks kodutööd tegema.
Siis ta rääkis seal mingist saksa filosoofist ja küsis, et kas ma ka tean teda.
Mu vastuseks oli, et ma pole seda nime kunagi kuulnud.
Õpetaja silmad muutusid üllatusest suureks nagu tõllarattad...
Inglise keeles pöördusid asjad paremuse poole. Õpetaja (minu klassijuhataja ka muide) tõi meile uue aasta puhul kooki ja tal oli seda meeletus koguses.
Pole ammu nii head šokolaadikooki söönud.
Kommentaarid
Postita kommentaar