Minu seiklused

Eks igas peres on toidukultuur tegelikult erinev. Minu host-peres pööratakse toidule palju tähelepanu ja nende jaoks on oluline, et ei söödaks kogu aeg samu asju ja et toit oleks ka tervislik (kuigi samas on kord nädalas õhtusöögiks friikad). Minu host-õel on diabeet ning seega šokolaad ja magusad asjad pole host-peres väga levinud (kuigi tegelikult on meil üks kapp, mis on küpsiseid ja vahvleid täis ja ma aeg-ajalt ikka luusin selle ümber küll). Paljudele seonduvad Belgiaga vahvlid, ja tõesti, nii see on. Vahvlid on väga levinud. Oiii, need soojad head magusad vahvlid on ikka nii head teate. Neid ma võin ikka päris palju süüa. Ka koolis müüakse vahvleid (need pole küll soojad ja nii head) ning poes on ka vahvlite valik täiesti arvestatav (aga ka need pole soojad ja nii head). On ka moositäididsega vahvleid, mida leidub väga palju, aga nende fänn ma väga ei ole. Minu lemmikud on ikka need soojad head magusad vahvlid. Teine asi, mis Belgias vähemalt sama levinud on, on kindlasti fri...

Eile käisime YFU vahetusõpilastega Walibis. Walibi on lõbustuspark, mis asub Brüsseli lähedal.  Nii tore oli jälle kõiki näha. Kuna mina olen selline natuke arg, siis väga nendel "hulludel" asjadel ei käinud. Siiski sai mõni eneseületus tehtud, sest millal siis veel kui mitte oma vahetusaastal.  Tegelikult kirjutada väga midagi ei olegi, nautige seekord parem pilte.  Rootslase ja leedukaga Eestlased, rootslased, soomlane ja leedukas

Tulen ujulast kodu poole ja sajab täiega padukat, jälle. Üritan ruttu kohale jõuda, aga siis hakkab mul üks õnnetu koer järgi käima. Mul oli temast nii kahju, sest ilmselgelt otsis ta abi ja ta oli ikka väga õnnetu näoga. Kes mind tunnevad, siis teavad, et kõik, mis koertega seondub läheb mulle ikka eriti hinge ja tunnen koertele õudselt kaasa. Nii ta siis mind kurva näoga jälitas, kuni jõudsin kodu ukse taha. Koer tahtis sisse tulla (loogiline ju, kes see siis ikka õue vihma kätte tahaks jääda). Probleem on ju selles, et esiteks pole see ju üldse minu kodu ja kuidas ma saaksingi mingi võõra koera sisse lasta. Teiseks on mu host-perel ka kass, seega ilmselgelt on igasuguste koerte päästmine välistatud. Mis siis ikka. Plaan on kuidagi ust kaitsta ja ise võimalikult ruttu sisse lipsata. Samal ajal ütlen aga koerale eesti keeles: ,,Ei, ei, ei tohi tulla. Ma ei saa sind aidata. Jää siia." Siis mul aga korraga meenub, et ma pole ju üldsegi Eestis. Miks see koer mind mõistma pea...

Tänaseks olen Belgias olnud juba ühe kuu. Ühest küljest tundub, et aeg on nii kiiresti läinud, aga nii palju on ju veel ees. Selle puhul jagan teiega natuke tähelepanekuid ja üldse asju, mis siin veidi teisiti on. 1) Toas ei käida kunagi sokkis. Tavaliselt on inimestel toas käimiseksmingid teised jalanõud, nii et päris välisjalanõudes ka ei käida. Kui käid välisjalanõudes, siis peetakse seda ka täiesti normaalseks ja näiteks kui sa lähed kellelegi külla, siis oled sa välisjalanõudes. Kas see talvel ka nii toimib, ma veel ei tea. Mina hetkel käin toas plätudega, sest asjade seast, mis ma kaasa võtsin, on need hetkel ainukesed jalanõud, mis kvalfitseeruvad. 2) Usk on tähtis. Minu host-pere ei ole usklik ja seega pole sellega väga lähedalt kokku puutunud. Tänavatel on näha aga riste ning koolis on religioon eraldi õppeaine (kuigi siiani oleme me seal filosoofe õppinud) 3) Vereloovutamise kohti on palju. Okei, ma pole siin tegelikult üldse palju ringi käinud, aga neid silte on et...

Läksin kord jalutama ja vastu kõndis mulle üks host-pere tuttav. Tervitasime üksteist ja ta küsis: ,,Tu te balades?" Eesti keeles tähendab see siis, et kas ma jalutan. Mina kuulsin aga hoopis midagi muud. Nimelt mulle tundus, et ta küsis: ,,Tu es malade?" ehk siis kas sa oled haige. Eem, ma olin veidi segaduses. Miks ta arvab, et ma peaks haige olema? Kust ta seda veel võtab? Issand jumal, kas ma näen tõesti nii kohutav välja??? Võibolla on see mingi huvitav komme siin, et haigena käiakse jalutamas. Ei, see oleks ikka natuke imelik. Kas siis tervena ei võigi käia? Selle peale ma vastasin: ,,Non, je ne suis pas malade," ehk ei ma ei ole haige. Jah, ma vastasin küsimusele ,,kas ma lähen jalutama" ilusti prantsuse keeles, et ei ma ei ole haige. Nooo vau, mis ma ikka selle peale öelda oskan. Kõrvakuulmisega pole ikka vist päris kõik korras. Võite arvata, mis näoga ta mind selle peale vaatas. Õnneks seletas ta mulle asja ära ja viis sekundit hiljem naersime selle peal...

Milline on kool Belgias? Tegelikult ega suurt erinevust polegi, kool nagu kool ikka. Minu kool on College Royal Marie-Therese ja käin 6. klassis. Belgias on 6. klass lõpuklass ja pärast seda minnakse juba ülikooli. Tegelikult mulle endale tundub ka natuke imelik vahel, et käin siin gümnaasiumi lõpuklassis, aga Eestis pole sisuliselt veel gümnaasiumisse läinudki. Samas toimub siin 6. klassis väga palju üritusi ja nendest tahaks loomulikult osa saada, nii et olen rahul. Mida kooliks vaja on? Kas õpikuid on palju? Peamine asi, mida kooliks vaja on, on suur kaust. Õpikud on mul vaid neljas aines ja neid väga ei kasutata. Õpetajad jagavad meeletus koguses töölehti ja need kõik tuleb sinna kausta koguda. Ühest küljest on see päris mugav, sest kõik asjad ühes kohas. Samas ei mahu see kaust lihtsalt mitte ühessegi kotti ja see on nii tüütu. Kogu aeg pead käima kaust käes ringi. Ja mõelge, mis siis saab, kui ma selle kausta ära peaks kaotama või kuhugi unustama. Oi, see ei oleks üldse tor...

Minu koolis käib üks vahetusõpilane. Ta käib minuga samas klassis. Ta on 16-aastane. Küsisin ta käest, kauaks ta siia jääb. Ta vastas, et juuni lõpuni. Vau, olla 16-aastasena üksi võõras riigis, suhelda keeles, mida ta väga hästi ei oska, elada koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ta küll selle julguse võtab? Miks ta üldse seda teeb? See ei saa ju lihtne olla, või saab? Aga samas on see ju nii põnev, nii lahe. Oh, ma tahaks ka. Ma tahaks ka, et mul see julgus oleks. Oot-oot, aga see olengi ju mina. See olengi ju mina, kes on 16-aastasena üksi võõras riigis, suhtleb keeles, mida ta väga hästi ei oska, elab koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ma küll selle julguse võtan? Ma tõesti ei tea. Küll aga on see tõesti nii põnev ja nii lahe. Vahepeal on mul selline tunne justkui vaataks ennast kõrvalt, sest ikka kohe üldse ei jõua kohale, et see olengi mina. See kõik tundub nagu unenägu. Mina olengi Belgias. Mina suhtlen inimestega prantsuse keeles. Mina käin Belgias koolis. ...