Esimest korda käisin ma Madridis juba päev pärast siia jõudmist. Uitasin ringi, vaatasin üle kesklinna ning mõnulesin parkides.
Kohe esimesel õhtul tutvustas mu hostema mind ka ühele teisele au pairile, kes elab minust umbes 5 minuti kaugusel. Maggie on USAst ja olnud siin alates veebruarist.
Lastel oli viimane koolipäev samal päeval, kui ma tulin ja selle puhul oli koolis neile väike söök-jook ja mängud. Tegelikult oli tegemist paraja hullumajaga, sest lapsi oli väga palju, aga nad kõik nautisid seda täiel rinnal. Hulga ja kõvasti hispaania pop-laule taustaks, eraldi organisaatorid mängude jaoks ning teises otsas vanemate poolt tehtud parimad snäkid ja joogid. Igathes sain ma seal Maggie'ga tuttavaks ja otsustasime koos kindlasti midagi ette võtta.
Täna käisime koos Madridis muuseumites (El Prado ja Reina Sofia). Muuseumitel olid kindlad ajad, mis sissepääs oli tasuta ja neid jahtisimegi. Meist kumbki ei ole selline, kes kindlasti igasse teosesse süveneks, aga jalutasime ringi ja nautisime. Päevaplaan (ja tasuta sissepääsudega tunnid) nägi ette, et kõigepealt lähme ühte muuseumisse, siis vaatame Hispaania jalgpalli mängu ning siis teine muuseum.
Pärast esimest muuseumit otsisime söögikohta ning kuna ma polnud veel päris-päris hispaania toitu eriti proovinud, siis oli käes aeg empanadasid proovida, msi osutusid vägagi heaks. Meiega ühinesid ka kaks hiinlast, kes õpivad siin Madridis ülikoolis ja käivad Maggie'ga samal keelekursusel (Maggie'l on iga päev 4 tundi hispaania keele tundi). Kahjuks olid nad aga küllaltki umbkeelsed. Või siiski, päris nii öelda ei saa, sest nad rääkisid, aga ükski keel polnud piisavalt hea, et ainult selles keeles rääkida ja segamini rääkides läks mul küll järg käest ära. Eesti olemasolust nad muidugi ei teadnud, aga nagu ühele korralikule hiinlasele kohane, võeti taskust välja kõige uuem iPhone ja tehti asi kindlaks, mispeale meenus, et ka Soomet on tegelikult elus külastatud.
Vaatasime koos matši algust (hea, et lõppu ei näinud) ning siis saime kokku kahe katarlasega, kes käivad samuti Maggie'ga samas hispaania keele tunnis.
Kui nad kuulsid meie plaanist Prado muuseumisse minna, tahtsid nad ühineda. Nad vist ikka päris täpselt ei teadnud, kuhu nad nüüd tulevad... Ma arvan, et nad kahetsesid oma otsust pärast, aga nendega muusuemi külastamine on üks naljakamaid asju, mida ma teinud olen.
Nimelt ei olnud nad suuremad asjad kunstihuvilised. Nad lihtsalt ei mõistnud seda, aga nende pilkudes oli see nii siiras, et see oli päris armas ja naljakas. Üks neist vaatas pingsalt skulptuuri tükk aega ja no ei saanud aru. Naeratas ja küsis, et no mis see siis veel on. Seda kõike mitte üldse kunsti suhtes halvustavalt. Nad lihtsalt siiralt ei mõistnud seda :) Tipphetk oli see, kui üks tõstis valvuri tooli ühe skulptuuri ette ja poseeris ning teine temast pilti tegi. See võib kõlada nagu "matsid muuseumis", aga kogu nende oleku juures oli see hoopis armas ja naljakas.
Ka need kaks õpivad siin ülikoolis, kuid üks neist läheb järgmine aasta Katari tagasi, et sõjaväkke minna. Pärast viisid nad mind ja Maggie't autoga koju. Ühel hetkel teeb üks kindalaeka lahti ja sealt paistab 7 telefoni... Miks, sellest ma päris täpselt aru ei saanudki, aga ühel neist on neli telefoni erinevate numbritega ja teisel kuus :)
Koju jõudes olid elutoas veel kurvad Hispaania lipud, kogu jalgpalli fännistaff ning kaks pisikest teleka vaatajat, kes otsustasid lohutuseks järgmist mängu vaadata. Hispaanlased on tõesti väga suured fännid. Tänavatel inimesed seisid baari ees, et ekraani näha.
Perele olid külla tulnud ka sõbrad, kellega grilliti ja vaadati mängu. Üks neist tundis ka hispaania väravahti ja saatis talle enne penaltiseeriat video, kuidas kõik talle teleri ees pöialt hoiavad ja kaasa elavad. Pärast mängu lõppu hakkas ta selle video saatmist kahetsema...
Kohe esimesel õhtul tutvustas mu hostema mind ka ühele teisele au pairile, kes elab minust umbes 5 minuti kaugusel. Maggie on USAst ja olnud siin alates veebruarist.
Lastel oli viimane koolipäev samal päeval, kui ma tulin ja selle puhul oli koolis neile väike söök-jook ja mängud. Tegelikult oli tegemist paraja hullumajaga, sest lapsi oli väga palju, aga nad kõik nautisid seda täiel rinnal. Hulga ja kõvasti hispaania pop-laule taustaks, eraldi organisaatorid mängude jaoks ning teises otsas vanemate poolt tehtud parimad snäkid ja joogid. Igathes sain ma seal Maggie'ga tuttavaks ja otsustasime koos kindlasti midagi ette võtta.
Täna käisime koos Madridis muuseumites (El Prado ja Reina Sofia). Muuseumitel olid kindlad ajad, mis sissepääs oli tasuta ja neid jahtisimegi. Meist kumbki ei ole selline, kes kindlasti igasse teosesse süveneks, aga jalutasime ringi ja nautisime. Päevaplaan (ja tasuta sissepääsudega tunnid) nägi ette, et kõigepealt lähme ühte muuseumisse, siis vaatame Hispaania jalgpalli mängu ning siis teine muuseum.
Pärast esimest muuseumit otsisime söögikohta ning kuna ma polnud veel päris-päris hispaania toitu eriti proovinud, siis oli käes aeg empanadasid proovida, msi osutusid vägagi heaks. Meiega ühinesid ka kaks hiinlast, kes õpivad siin Madridis ülikoolis ja käivad Maggie'ga samal keelekursusel (Maggie'l on iga päev 4 tundi hispaania keele tundi). Kahjuks olid nad aga küllaltki umbkeelsed. Või siiski, päris nii öelda ei saa, sest nad rääkisid, aga ükski keel polnud piisavalt hea, et ainult selles keeles rääkida ja segamini rääkides läks mul küll järg käest ära. Eesti olemasolust nad muidugi ei teadnud, aga nagu ühele korralikule hiinlasele kohane, võeti taskust välja kõige uuem iPhone ja tehti asi kindlaks, mispeale meenus, et ka Soomet on tegelikult elus külastatud.
Vaatasime koos matši algust (hea, et lõppu ei näinud) ning siis saime kokku kahe katarlasega, kes käivad samuti Maggie'ga samas hispaania keele tunnis.
Kui nad kuulsid meie plaanist Prado muuseumisse minna, tahtsid nad ühineda. Nad vist ikka päris täpselt ei teadnud, kuhu nad nüüd tulevad... Ma arvan, et nad kahetsesid oma otsust pärast, aga nendega muusuemi külastamine on üks naljakamaid asju, mida ma teinud olen.
Nimelt ei olnud nad suuremad asjad kunstihuvilised. Nad lihtsalt ei mõistnud seda, aga nende pilkudes oli see nii siiras, et see oli päris armas ja naljakas. Üks neist vaatas pingsalt skulptuuri tükk aega ja no ei saanud aru. Naeratas ja küsis, et no mis see siis veel on. Seda kõike mitte üldse kunsti suhtes halvustavalt. Nad lihtsalt siiralt ei mõistnud seda :) Tipphetk oli see, kui üks tõstis valvuri tooli ühe skulptuuri ette ja poseeris ning teine temast pilti tegi. See võib kõlada nagu "matsid muuseumis", aga kogu nende oleku juures oli see hoopis armas ja naljakas.
Ka need kaks õpivad siin ülikoolis, kuid üks neist läheb järgmine aasta Katari tagasi, et sõjaväkke minna. Pärast viisid nad mind ja Maggie't autoga koju. Ühel hetkel teeb üks kindalaeka lahti ja sealt paistab 7 telefoni... Miks, sellest ma päris täpselt aru ei saanudki, aga ühel neist on neli telefoni erinevate numbritega ja teisel kuus :)
Koju jõudes olid elutoas veel kurvad Hispaania lipud, kogu jalgpalli fännistaff ning kaks pisikest teleka vaatajat, kes otsustasid lohutuseks järgmist mängu vaadata. Hispaanlased on tõesti väga suured fännid. Tänavatel inimesed seisid baari ees, et ekraani näha.
Perele olid külla tulnud ka sõbrad, kellega grilliti ja vaadati mängu. Üks neist tundis ka hispaania väravahti ja saatis talle enne penaltiseeriat video, kuidas kõik talle teleri ees pöialt hoiavad ja kaasa elavad. Pärast mängu lõppu hakkas ta selle video saatmist kahetsema...
 |
| Maggie ja mina |
 |
| Laste viimane koolipäev ja kogu see möll, kus oli ikka väga palju pisikesi hispaanlasi |
 |
| Madrid |
 |
| Õnnetus :((((( |
Kommentaarid
Postita kommentaar