Otse põhisisu juurde

Viimane (pool) koolinädalat

Esmaspäev, teisipäev ja komapäev olid viimased koolipäevad, sest nüüd on ainult eksamid.

Need viimased päevad möödusid aga suures osas tunnis süües, teisipäeval eriti.
Prantsuse keele tunnis sõime ja tsillisime kaks tundi järjest. Üks hetk hakkas õpetajal vist igav natuke ja siis pidime iga üks nimetama ühe õpetaja, kes meile meeldib ja teise kes meile ei meeldi (meie prantsuse keele õpetaja on mega tšill). Lemmikutena toodigi peamiselt välja tema ja meie inglise keele õpetaja ja kõige mitte armastatuma tiitli sai geograafia/hispaania keele õpetaja. Isiklikult nõustun tulemustega. Tegelikult on minu arvates kõik õpetajad täitsa toredad, kuigi mõnedel on ideid millega ma alati nõus ei ole. Prantsuse ja inglise keele õpetajad on mõlemad ääretult positiivsed ja elavad inimesed, kes suudavad õpilasi motiveerida.
Pärast tunde läksime meie kooli vahetusõpilaste ja meie prantsuse keele õpetajaga sööma, et viimast korda veel kõik koos olla.
Süüa sai tol päeval veel ka hispaania keele tunnis, mis lõppes hispaaniakeelsete laulude laulmisega ja nende järgi tantsimisega.
Mida me kolmapäeval inglise keele tunnis tegime??? SÕIME
Lisaks oli meil ka pisike viktoriin, mille meie võistkond ülekaalukalt võitis.

Neljapäeval algasid eksamid. Minu klass sai tunda matemaatika võlu, aga minul oli õnneks prantsuse keel ja reedel inglise keel.

Kusjuures otsustasin natuke tuba koristada aj kuna mul kool põhimõtteliselt läbi, siis panin asjad ära. Siis korjasin kokku kõik need konspektid ja töölehed, mis õpetajad aasta jooksul jaganud on ja sain ikka päris võimsa hunniku (siin ei kasutata õpikuid ja vihikuid vaid õpetajad jagavad vaid töölehti).


Ma ootan juba, milline oleks see belglaste keskkonnasõbralik lähenemine
Ja nii see viimane koolinädal läkski... Veel on jäänud mul järgmine nädal vaid kaks eksamit ja siis on läbi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ujulas

Otsustasin siis täna hommikul, et kuna ma siin eriti spordiga tegelenud ei ole, siis lähen otsin ujula üles ja lähen ujuma. Nii, algus oli hea. Kõndisin pool tundi ujulani, leidsin ujula, pileti sain ka täiesti iseseivalt prantsuse keeles ostetud ja lisaks sai ka veidi pikem vestlus piletimüüjaga peetud (no loomulikult prantsuse keeles). Jõudsin siis basseini juurde ja seal oli lihtsalt nii palju inimesi, nii nii palju. Peaaegu kõik olid sinna tulnud lastega ja lapsi oli ikka väga palju. Ma arvan, et ma olin vist peaaegu, et ainus, kes sinna koos lapsega ei tulnud. Ma siiski korra pean veel ütlema, et neid lapsi oli väga-väga palju. Ujulasse minnes mõtlesin, et saan rahulikult ujuda, sest palju seal neid inimesi pühapäeva hommikul kell üheksa ikka olla saab. Ikka saab küll. Rahulikult ujumisest ei tulnud küll midagi välja. Seal mingeid eraldi ujumisradu eraldatud ei olnud. Oligi lihtsalt bassein, 25 meetrit pikk. Mida need täiskasvanud ja lapsed siis seal tegid? Oli nei...

Pakid Eestist

Kirjeldamatu rõõm. Nii hea on saada Kalevi kommi, MARTSIPANI ja kõike muud. Täna saabunud pakk tegi ka uue kiirusrekordi - 4 päeva. Pole paha. Püüdsin seda sada aastat avada ja lõpuks sain lahti. Piparkoogid, jõulukink, kommid, MARTSIPAN, normaalne hambapasta, jõulukaart - I M E L I N E. Iga pakk, mis ma saanud olen on alati nii hästi ajastatud olnud. Pakk tuleb just siis, kui ma seda kõige rohkem vajan, just siis, kui ma olen vahel (jah vahel ikka küll) jõudnud järeldusele, et kodust nii kaugel olla on ikka päris nõme. Nagu jah, saan keele selgeks ja uusi kogemusi ja võibolla saan aru, kes ma üldse selline olen, aga miks see kõik peab nii pagana raske vahepeal olema. Miks ma ei saa aru sellest, mida ja kuidas mu hostema mõtleb??? No ei jõua kohale lihtsalt. Aaah kui kõrini on mul nendest võileibadest, mida nad kogu aeg söövad ja see liha õhtusöögil maitseb alati täpselt samamoodi. Reedeti on muideks pasta ja kujutage nüüd ette, et ootan siis seda pastat (lõpuks ometi mitte s...

Nagu unenäos

Minu koolis käib üks vahetusõpilane. Ta käib minuga samas klassis. Ta on 16-aastane. Küsisin ta käest, kauaks ta siia jääb. Ta vastas, et juuni lõpuni. Vau, olla 16-aastasena üksi võõras riigis, suhelda keeles, mida ta väga hästi ei oska, elada koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ta küll selle julguse võtab? Miks ta üldse seda teeb? See ei saa ju lihtne olla, või saab? Aga samas on see ju nii põnev, nii lahe. Oh, ma tahaks ka. Ma tahaks ka, et mul see julgus oleks. Oot-oot, aga see olengi ju mina. See olengi ju mina, kes on 16-aastasena üksi võõras riigis, suhtleb keeles, mida ta väga hästi ei oska, elab koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ma küll selle julguse võtan? Ma tõesti ei tea. Küll aga on see tõesti nii põnev ja nii lahe. Vahepeal on mul selline tunne justkui vaataks ennast kõrvalt, sest ikka kohe üldse ei jõua kohale, et see olengi mina. See kõik tundub nagu unenägu. Mina olengi Belgias. Mina suhtlen inimestega prantsuse keeles. Mina käin Belgias koolis. ...