Hei!
Päris paras paus on jälle blogimisse sisse jäänud, aga nüüd teen selle tasa. Otsustasin, et vot täna on blogi minu prioriteet.
Nii alustame kõigepealt sellest, et oma uurimustöö sain teglikult juba päris tükk aega tagasi ja väga edukalt kaitstud. Hindeks 76/100. Kusjuures 76 punkti on väga hea tulemus. Belgia haridussüsteem rõhub sellele, et kätte tuleb saada 50%. Maksimumi saada on põhimõtteliselt võimatu. Kõik testid ja tööd koostatakse juba nii, et ei arvestatgi, et oleks õpilastel võimalik see 100% peale teha. Oluline on saada 50%, sest vastasel juhul oled sa läbi kukkunud.
Teiseks üks negatiivne asi. STREIK. Rongid streikisid Belgias kümme päeva ja eelmisel nädalal alustasid ka bussid streiki. Täna hakkasid bussid ja rongid jälle tööle, sest nad ei tohtinud rohkem streikida, aga järgmisel pühapäeval (12. juunil) alustavad nad streiki uuesti. Kusjuures Belgias on pidevalt igasugused streigid ja mulle osaliselt tundub, et see on kaotanud oma mõtte. Inimesed isegi ei tea, miks rongid ja bussid streigivad või mis nende nõudmised on. See on lihtsalt tavaline. Igatahes on see ka minu jaoks ikka päris nõme. Okei jah, sellel nädalavahetusel saan ma vähemalt teha midagi ja järgmisel kolmapäeval ka, aga siis kui nad jälle streiki alustavad ei ole mul mitte midagi teha. Ainus koht, kuhu ma minna saan on kool ja teistel on eksamid, millest mina teen kaasa vaid mõned, seega... Lootsin just, et mul siis palju aega ja saan ringi käia ja oma viimaseid päevi siin Belgias nautida, aga...
Minuga tehti ka kooliajalehte intervjuu. Minu koolis on igal aastal umbes viis vahetusõpilast ja igal aastal tehakse ühega intervjuu. Sellelaastal valiti mind, sest ma ikkagi ju esimene eestlane neil seal koolis. Brasiillasi, USAkaid ja Uus-Meremaalasi on neil varemgi olnud. Intervjuu jaoks pidime ka pilti tegema. Sellel pildil olen ma inimesega, kes on mind koolis küll ilmselt kõige rohkem aidanud. Ta töötab kooli raamatukogus ja ausalt öeldes mõistvamat ja sõbralikumat inimest kui tema, mina ei tunne. Minu kool on andnud vahetusõpilastele eratunde prantsuse keeles ja tema on meie õpetaja. Samas aga ükskõik, mis probleem või mure sul ka ei oleks, siis alati võin ma tema poole pöörduda ja hea nõu on garanteeritud.
Olen siia varem ka kirjutanud, et vahel olen sõpradele Kalevi komme kooli viinud ja et neile need kohutavalt meeldivad ja kui ma ütlen, et kohutavalt meeldivad, siis ma pean selle all silmas, et ma saan pidevalt küsimusi, millal mu ema mulle jälle kommi saadab. Igatahes, enne äraminekut otsustasin lähedasematele sõpradele igale ühe paki kinkida. Õnnelikud olid nad küll. Kallistused langesid mulle osaks. Aitäh, emme, et sa viitsisid mulle kümme pakki Kalevi kommi saata!
Olen alustanud ka seda, et lasen inimestel oma Belgia lipu peale midagi kirjutada ja lisaks on mul ka märkmik, kuhu inimesed kirjutavad. Lipu panen pärast Eestis oma tuppa üles. Märkmikusse kirjutatud tekstidega on selline lugu, et lubasin, et loen neid alles Eestis. Kui ma neid praegu loeks, oleks mul väga kurb siit ära minna ja lisaks tundub mulle täitsa hea jätta nende mälestuste lugemine Eesti jaoks. Tegelikult on mul ju vedanud. Mul on vedanud sellega, et mul on siin nii palju inimesi, kes minust hoolivad ja kellest mina hoolin.
Viimased koolinädalad on minu jaoks olnud rahulikumad kui teisetele. Hispaania keele tundi pole ma juba kaks nädalat pidanud minema, sest ma ei tee selles aines eksamit. Seega kui mul näiteks neljapäeval on ametlikult kaheksa tundi, siis neli neist on vabad tunnid. Kaks tundi on kogu klassil vaba tund, aga üks kord on neil hispaania keel ja teine kord mata. Mina samal ajal istun, aga kooli sööklas või raamatukogus või local rhéto's (spets ruum, kus ainult lõpuklassid tšillida saavad).
Päris paras paus on jälle blogimisse sisse jäänud, aga nüüd teen selle tasa. Otsustasin, et vot täna on blogi minu prioriteet.
Nii alustame kõigepealt sellest, et oma uurimustöö sain teglikult juba päris tükk aega tagasi ja väga edukalt kaitstud. Hindeks 76/100. Kusjuures 76 punkti on väga hea tulemus. Belgia haridussüsteem rõhub sellele, et kätte tuleb saada 50%. Maksimumi saada on põhimõtteliselt võimatu. Kõik testid ja tööd koostatakse juba nii, et ei arvestatgi, et oleks õpilastel võimalik see 100% peale teha. Oluline on saada 50%, sest vastasel juhul oled sa läbi kukkunud.
Teiseks üks negatiivne asi. STREIK. Rongid streikisid Belgias kümme päeva ja eelmisel nädalal alustasid ka bussid streiki. Täna hakkasid bussid ja rongid jälle tööle, sest nad ei tohtinud rohkem streikida, aga järgmisel pühapäeval (12. juunil) alustavad nad streiki uuesti. Kusjuures Belgias on pidevalt igasugused streigid ja mulle osaliselt tundub, et see on kaotanud oma mõtte. Inimesed isegi ei tea, miks rongid ja bussid streigivad või mis nende nõudmised on. See on lihtsalt tavaline. Igatahes on see ka minu jaoks ikka päris nõme. Okei jah, sellel nädalavahetusel saan ma vähemalt teha midagi ja järgmisel kolmapäeval ka, aga siis kui nad jälle streiki alustavad ei ole mul mitte midagi teha. Ainus koht, kuhu ma minna saan on kool ja teistel on eksamid, millest mina teen kaasa vaid mõned, seega... Lootsin just, et mul siis palju aega ja saan ringi käia ja oma viimaseid päevi siin Belgias nautida, aga...
Illustreeriv pilt-TEC on bussifirma nimi ja belglased tegid sellega nalja, sest "Toujours En Congés"
tähendab "Alati puhkusel" ehk ilmselgelt on neid bussistreike palju
Minuga tehti ka kooliajalehte intervjuu. Minu koolis on igal aastal umbes viis vahetusõpilast ja igal aastal tehakse ühega intervjuu. Sellelaastal valiti mind, sest ma ikkagi ju esimene eestlane neil seal koolis. Brasiillasi, USAkaid ja Uus-Meremaalasi on neil varemgi olnud. Intervjuu jaoks pidime ka pilti tegema. Sellel pildil olen ma inimesega, kes on mind koolis küll ilmselt kõige rohkem aidanud. Ta töötab kooli raamatukogus ja ausalt öeldes mõistvamat ja sõbralikumat inimest kui tema, mina ei tunne. Minu kool on andnud vahetusõpilastele eratunde prantsuse keeles ja tema on meie õpetaja. Samas aga ükskõik, mis probleem või mure sul ka ei oleks, siis alati võin ma tema poole pöörduda ja hea nõu on garanteeritud.
Olen siia varem ka kirjutanud, et vahel olen sõpradele Kalevi komme kooli viinud ja et neile need kohutavalt meeldivad ja kui ma ütlen, et kohutavalt meeldivad, siis ma pean selle all silmas, et ma saan pidevalt küsimusi, millal mu ema mulle jälle kommi saadab. Igatahes, enne äraminekut otsustasin lähedasematele sõpradele igale ühe paki kinkida. Õnnelikud olid nad küll. Kallistused langesid mulle osaks. Aitäh, emme, et sa viitsisid mulle kümme pakki Kalevi kommi saata!
Olen alustanud ka seda, et lasen inimestel oma Belgia lipu peale midagi kirjutada ja lisaks on mul ka märkmik, kuhu inimesed kirjutavad. Lipu panen pärast Eestis oma tuppa üles. Märkmikusse kirjutatud tekstidega on selline lugu, et lubasin, et loen neid alles Eestis. Kui ma neid praegu loeks, oleks mul väga kurb siit ära minna ja lisaks tundub mulle täitsa hea jätta nende mälestuste lugemine Eesti jaoks. Tegelikult on mul ju vedanud. Mul on vedanud sellega, et mul on siin nii palju inimesi, kes minust hoolivad ja kellest mina hoolin.
Viimased koolinädalad on minu jaoks olnud rahulikumad kui teisetele. Hispaania keele tundi pole ma juba kaks nädalat pidanud minema, sest ma ei tee selles aines eksamit. Seega kui mul näiteks neljapäeval on ametlikult kaheksa tundi, siis neli neist on vabad tunnid. Kaks tundi on kogu klassil vaba tund, aga üks kord on neil hispaania keel ja teine kord mata. Mina samal ajal istun, aga kooli sööklas või raamatukogus või local rhéto's (spets ruum, kus ainult lõpuklassid tšillida saavad).
 |
| Peaaegu üksinda kooli sööklas tšillimas |
Kommentaarid
Postita kommentaar