Otse põhisisu juurde

Viimane nädal ja need rasked hüvastijätud

Ja nii ongi, et see on minu viimane postitus, mille ma Belgiast kirjutan. Oufti-nagu belglased ütleksid. Kindlasti aga ei ole see viimane postitus siin blogis. Veel on palju, millest rääkida. Homme õhtul jätan ma hüvasti Belgiaga ja sõidan koos teiste vahetusõpilastega Saksamaale, kus veedame umbes nädala. Tagasi jõuan ma 2. juulil kell 18:30 Falgi teele Tallinnas (me tuleme Saksamaalt tagasi bussiga). KÕIK KARVASED JA SULELISED ON OODATUD!!!
Viimane nädal on möödunud aga hüvastijättude tähe all. Teisipäeval käisin klassikaaslastega eksamite lõppu tähistamas ja pärast seda jõudiski kohale, et nüüd on lõpp. Kolmapäeval jätsin veel osade vahetusõpilastega hüvasti. Okei, ma võin ju öelda küll, et jaa me kohtume veel jne jne. Aga kui suur see tõenäosus ikka on? Nemad elavad teisel pool maakera ja teatavasti ajaga sidemed katkevad. Aga elame, näeme.
Neljapäeva hommikul sain tunnistuse. Kui välja arvata minu geo/hispaania keele õpetaja (jap geod ja hispaania keelt annab sama inimene haha) kommentaarid, siis võib sellega igati rahule jääda. Kõige paremad olid minu ajaloo ja prantsuse keele õpetajad, kelle käest sain ma ikka lahkesti kiita!!!
Neljapäeva õhtul oli lõpuball, aga sellest kirjutan ma kunagi Eestis veel eraldi, sest ma pole veel kõiki piltegi kätte saanud. Igatahes oli see imeline, kuigi ka kohutavalt kurb. Pisarateta see ei möödunud.
Reedel oli lõpuaktus ja viimane kord kui ma oma imearmsa klassiga koos sain olla. Vot neid inimesi jään ma ikka väga väga igatsema, selles pole kahtlustki. Neile head aega öelda oli väga kurb ja iga kord kui ma sellele uuesti mõtlen hakkab mul lihtsalt kõhus keerama ja nutt tuleb taas kurku. Mul ei ole sõnu kui tänulik ma neile kõige eest olen ja kui väga ma oma siinset klassi armastan. Sellest lõpetamisest kirjuan ka hiljem veel, noh siis kui pildid saan ka.
Ja nii ongi, et homme saab kõik see siin läbi. Loodan siia võimalikult ruttu tagasi tulla.

Nädala pärast näeme
Teie belglane

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ujulas

Otsustasin siis täna hommikul, et kuna ma siin eriti spordiga tegelenud ei ole, siis lähen otsin ujula üles ja lähen ujuma. Nii, algus oli hea. Kõndisin pool tundi ujulani, leidsin ujula, pileti sain ka täiesti iseseivalt prantsuse keeles ostetud ja lisaks sai ka veidi pikem vestlus piletimüüjaga peetud (no loomulikult prantsuse keeles). Jõudsin siis basseini juurde ja seal oli lihtsalt nii palju inimesi, nii nii palju. Peaaegu kõik olid sinna tulnud lastega ja lapsi oli ikka väga palju. Ma arvan, et ma olin vist peaaegu, et ainus, kes sinna koos lapsega ei tulnud. Ma siiski korra pean veel ütlema, et neid lapsi oli väga-väga palju. Ujulasse minnes mõtlesin, et saan rahulikult ujuda, sest palju seal neid inimesi pühapäeva hommikul kell üheksa ikka olla saab. Ikka saab küll. Rahulikult ujumisest ei tulnud küll midagi välja. Seal mingeid eraldi ujumisradu eraldatud ei olnud. Oligi lihtsalt bassein, 25 meetrit pikk. Mida need täiskasvanud ja lapsed siis seal tegid? Oli nei...
2 kommentaari
Lisateave

Pakid Eestist

Kirjeldamatu rõõm. Nii hea on saada Kalevi kommi, MARTSIPANI ja kõike muud. Täna saabunud pakk tegi ka uue kiirusrekordi - 4 päeva. Pole paha. Püüdsin seda sada aastat avada ja lõpuks sain lahti. Piparkoogid, jõulukink, kommid, MARTSIPAN, normaalne hambapasta, jõulukaart - I M E L I N E. Iga pakk, mis ma saanud olen on alati nii hästi ajastatud olnud. Pakk tuleb just siis, kui ma seda kõige rohkem vajan, just siis, kui ma olen vahel (jah vahel ikka küll) jõudnud järeldusele, et kodust nii kaugel olla on ikka päris nõme. Nagu jah, saan keele selgeks ja uusi kogemusi ja võibolla saan aru, kes ma üldse selline olen, aga miks see kõik peab nii pagana raske vahepeal olema. Miks ma ei saa aru sellest, mida ja kuidas mu hostema mõtleb??? No ei jõua kohale lihtsalt. Aaah kui kõrini on mul nendest võileibadest, mida nad kogu aeg söövad ja see liha õhtusöögil maitseb alati täpselt samamoodi. Reedeti on muideks pasta ja kujutage nüüd ette, et ootan siis seda pastat (lõpuks ometi mitte s...
Postita kommentaar
Lisateave

Nagu unenäos

Minu koolis käib üks vahetusõpilane. Ta käib minuga samas klassis. Ta on 16-aastane. Küsisin ta käest, kauaks ta siia jääb. Ta vastas, et juuni lõpuni. Vau, olla 16-aastasena üksi võõras riigis, suhelda keeles, mida ta väga hästi ei oska, elada koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ta küll selle julguse võtab? Miks ta üldse seda teeb? See ei saa ju lihtne olla, või saab? Aga samas on see ju nii põnev, nii lahe. Oh, ma tahaks ka. Ma tahaks ka, et mul see julgus oleks. Oot-oot, aga see olengi ju mina. See olengi ju mina, kes on 16-aastasena üksi võõras riigis, suhtleb keeles, mida ta väga hästi ei oska, elab koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ma küll selle julguse võtan? Ma tõesti ei tea. Küll aga on see tõesti nii põnev ja nii lahe. Vahepeal on mul selline tunne justkui vaataks ennast kõrvalt, sest ikka kohe üldse ei jõua kohale, et see olengi mina. See kõik tundub nagu unenägu. Mina olengi Belgias. Mina suhtlen inimestega prantsuse keeles. Mina käin Belgias koolis. ...
2 kommentaari
Lisateave