Eelmisel nädalavahetusel vahetusõpilastega viimane ametlik kokkusaamine ehk Re-entry. Re-entry eesmärk on meid koju tagasi minekuks valmis panna.
Esimesel päeval keskendusime rohkem vahetusaasta kokkuvõttele. Rääkisime headest ja halbadest külgedest oma kooli, sõprade, hostpere ja isegi YFU koha pealt. Negatiivseks kriitikaks ma võin öelda, et kõik see tundus olevat kiirustades. Just kui meil ei oleks piisavalt aega ja oleks vaja ruttu kõik kavas olevad asjad läbi teha.
Joonistasime ka oma vahetusaasta meeleolujoont.
Minu meeleolujoon. August-Eestist lahkumise kurbus ja kui ma päris aus olen, siis ma sain ikka kohe algul aru, et hostperega saab raske olema. Seega august ja septembri algus oli ilmselt kõige raskem periood, mis mul vahetusaasta jooksul oli. Mina ei olnud harjunud, et ma igat oma tegevust ja mõtet oma hostema ees õigustama pean, sest meie ideed ei ühtinud peaaegu et kunagi.
September-läks paremaks. Kool algas ja seal oli kõik super. Sain aru, kuidas mul klassiga vedanud on. Minu helesinist taevast varjutas vaid hostpere.
Oktoober-MASENDUS. Koolis oli kõik endiselt hästi, aga kodus mitte. Olin täiesti kindel, et nii see enam jätkuda ei saa ja midagi tuleb muuta. Teatud põhjustel jäi see aga sinnapaika.
November. Tegelikult kui ma seda graafikut vaatan, siis olen ma novembri ikka kõvasti üle hinnanud. Elu nüüd nii roosiline ka ei olnud. Pigem jääks november ikkagi oktoobri ja detsembri vahele. Koolis oli endiselt kõik hästi ja hostemaga endiselt suhted halvad. Lihtsalt hakkasin kõigega harjuma. Küll aga oli mul ka sünnipäev ja vaieldamatult oleks tahtnud sellepäeva pigem Eestis oma pere ja sõpradega veeta.
Detsember-jõulud. Muidu aga kõik endine. Jõulud oli ka üks kurvematest hetkedest.
Jaanuar-uuel aastal, uue hooga. Jõulud olid läbi ja aastat alustasin uue hooga. Tasapisi hakkas kõik ülesmäge minema. Olin harjunud siinse eluga ja soovisin sellest siiralt viimast võtta.
Veebruar-kõik jätkus ülesmäge ja tipphetk oli loomulikult Pariisi reis. Pärast Pariisi reis käisid minu suhted hostemaga küll väga alla, aga ma isegi ei tea, kas see oli nii väga minu süü. Ei mina ega hostõde ei saanud talt kolm päeva teregi, kuni üks päev koju tulle ta käitus nagu midagi poleks kunagi halvasti olnudki.
Märts-aina paremaks läks. Mingi hetk kasvas mul hostema suhtes ka paks nahk. Teadsin, et iga asja pärast ei tasu muretseda ja alati pole ka minu olemasolu tema halva tuju põhjuseks.
Aprill ja mai-kõik aina paremaks. Viimasel ajal on isegi hostema heas tujus olnud. Ja näiteks täna tundsin ma ennast koolis mega hästi. Mul olid sisukad ja lõbusad vestlused klassikaaslastega ja oli tunne nagu ma oleks alati selles koolis ja nende klassis käinud. Mega lahe oli ka reis Londonisse.
Aasta alguse kohtumisel pidime endale kirja kirjutama, mille nüüd Re-entryl kätte saime. Oma kirja lugedes sealt midagi huvitavat välja ei tulnud. Kirjeldasin oma ootuseid, mis õnneks on suuremas jaos ka täide läinud. Keel on mul suus, mul on palju sõpru ja tuttavaid nii teiste vahetusõpilaste kui ka belglaste seas. Ainus asi, mis pole päris nii nagu ma tahaks on suhted hostemaga, aga kahjuks on minu ideed otsas ja ma tõesti enam ei tea, kuidas teha nii, et me mõlemad rahul oleks.
Pärast filmisime ka videoid oma keeles, mida näidatakse vahetusõpilastele, kes järgmisel aastal prantsuskeelsesse Belgia osasse tulevad.
Õhtul läksime kõik koos Brüsselisse linna peale. Brüssel on võluv. Grand Place'il toimus konsert. Oli soe, 20 kraadi ka kell üksteist õhtul. Sõime tšehhikaga ühed friikad nagu kord ja kohus ja avastasime, et ainus laul, mida me mõlemad vene keeles laulda oskame on "Katjuša".
Teisel päeval rääkisime oma hirmudest ja rõõmudest seoses koju minekuga. Mis on need esimesed asjad, mida me kõigepealt teeme, kui kodus oleme? Mina lähen ja kallistan kogu oma peret ja kõiki oma sõpru ja ütlen neile "aitäh", et nad olemas on. Siis oleks hea minna Janseni poodi või veel parem Järve Selverisse ja osta kohupiima kreeme ja kohukesi ja Kalevi komme. Kodus teeksin endale hakkliha kastet ja karulit. Siis ma läheksin vanalinna. Aga ma ei hakka kõiki neid asju siia üles lugema, mida ma teeksin, sest neid on lihtsalt liiga palju.
Üks Tšehhi kutt, kes elab Brüsselis ütles, et Brüsselis on nii halb veesurve, et ta kõige pealt läheb kodus normaalse duši alla.
Mina igatsen oma voodis magamist ja seda, et mu toas on palju valgust ja siis ma tahaks ka paljajalu mööda maja ringi käia (Belgias käiakse toas jalanõudega ja vaid väga äärmisel juhul sokkis, kuid kunagi mitte paljajalu).
Hirmude koha pealt oli enamusel üks ja seesama asi. Sõpradega ei saa enam samas klassis olla või on sõbrad juba ülikoolides laiali. Loomulikult on ka mul sama seis. Gümnaasium tuleb läbida ilma oma armsaks saanud klassita ja eks ka mul on väike hirm sügise ja uue klassi ees, aga ma arvan, et küll kõik läheb ikka hästi. Sain siin hakkam, küll siis saan Eestis ka.
Lõpetuseks tegime YFU jaoks videoid, et aidata leida uusi hostperesid.
Veel pean ma ütlema, et meil oli väga hea hostel. Kõige parem nendest, kus me YFUga ööbinud oleme. Toit oli hea ja isegi vannituba nägi mega hea välja.
Esimesel päeval keskendusime rohkem vahetusaasta kokkuvõttele. Rääkisime headest ja halbadest külgedest oma kooli, sõprade, hostpere ja isegi YFU koha pealt. Negatiivseks kriitikaks ma võin öelda, et kõik see tundus olevat kiirustades. Just kui meil ei oleks piisavalt aega ja oleks vaja ruttu kõik kavas olevad asjad läbi teha.
Joonistasime ka oma vahetusaasta meeleolujoont.
 |
| Meie ajakava, aga tegelikult jäid lõpuks päris mitmed workshopid ära, sest aega ei olnud. |
September-läks paremaks. Kool algas ja seal oli kõik super. Sain aru, kuidas mul klassiga vedanud on. Minu helesinist taevast varjutas vaid hostpere.
Oktoober-MASENDUS. Koolis oli kõik endiselt hästi, aga kodus mitte. Olin täiesti kindel, et nii see enam jätkuda ei saa ja midagi tuleb muuta. Teatud põhjustel jäi see aga sinnapaika.
November. Tegelikult kui ma seda graafikut vaatan, siis olen ma novembri ikka kõvasti üle hinnanud. Elu nüüd nii roosiline ka ei olnud. Pigem jääks november ikkagi oktoobri ja detsembri vahele. Koolis oli endiselt kõik hästi ja hostemaga endiselt suhted halvad. Lihtsalt hakkasin kõigega harjuma. Küll aga oli mul ka sünnipäev ja vaieldamatult oleks tahtnud sellepäeva pigem Eestis oma pere ja sõpradega veeta.
Detsember-jõulud. Muidu aga kõik endine. Jõulud oli ka üks kurvematest hetkedest.
Jaanuar-uuel aastal, uue hooga. Jõulud olid läbi ja aastat alustasin uue hooga. Tasapisi hakkas kõik ülesmäge minema. Olin harjunud siinse eluga ja soovisin sellest siiralt viimast võtta.
Veebruar-kõik jätkus ülesmäge ja tipphetk oli loomulikult Pariisi reis. Pärast Pariisi reis käisid minu suhted hostemaga küll väga alla, aga ma isegi ei tea, kas see oli nii väga minu süü. Ei mina ega hostõde ei saanud talt kolm päeva teregi, kuni üks päev koju tulle ta käitus nagu midagi poleks kunagi halvasti olnudki.
Märts-aina paremaks läks. Mingi hetk kasvas mul hostema suhtes ka paks nahk. Teadsin, et iga asja pärast ei tasu muretseda ja alati pole ka minu olemasolu tema halva tuju põhjuseks.
Aprill ja mai-kõik aina paremaks. Viimasel ajal on isegi hostema heas tujus olnud. Ja näiteks täna tundsin ma ennast koolis mega hästi. Mul olid sisukad ja lõbusad vestlused klassikaaslastega ja oli tunne nagu ma oleks alati selles koolis ja nende klassis käinud. Mega lahe oli ka reis Londonisse.
Aasta alguse kohtumisel pidime endale kirja kirjutama, mille nüüd Re-entryl kätte saime. Oma kirja lugedes sealt midagi huvitavat välja ei tulnud. Kirjeldasin oma ootuseid, mis õnneks on suuremas jaos ka täide läinud. Keel on mul suus, mul on palju sõpru ja tuttavaid nii teiste vahetusõpilaste kui ka belglaste seas. Ainus asi, mis pole päris nii nagu ma tahaks on suhted hostemaga, aga kahjuks on minu ideed otsas ja ma tõesti enam ei tea, kuidas teha nii, et me mõlemad rahul oleks.
Pärast filmisime ka videoid oma keeles, mida näidatakse vahetusõpilastele, kes järgmisel aastal prantsuskeelsesse Belgia osasse tulevad.
 |
| Eesti spirit pärast videot ehk ainsad eestlased Belgia Wallonias |
Õhtul läksime kõik koos Brüsselisse linna peale. Brüssel on võluv. Grand Place'il toimus konsert. Oli soe, 20 kraadi ka kell üksteist õhtul. Sõime tšehhikaga ühed friikad nagu kord ja kohus ja avastasime, et ainus laul, mida me mõlemad vene keeles laulda oskame on "Katjuša".
 |
| Minu tšehhikas :* |
Üks Tšehhi kutt, kes elab Brüsselis ütles, et Brüsselis on nii halb veesurve, et ta kõige pealt läheb kodus normaalse duši alla.
Mina igatsen oma voodis magamist ja seda, et mu toas on palju valgust ja siis ma tahaks ka paljajalu mööda maja ringi käia (Belgias käiakse toas jalanõudega ja vaid väga äärmisel juhul sokkis, kuid kunagi mitte paljajalu).
Hirmude koha pealt oli enamusel üks ja seesama asi. Sõpradega ei saa enam samas klassis olla või on sõbrad juba ülikoolides laiali. Loomulikult on ka mul sama seis. Gümnaasium tuleb läbida ilma oma armsaks saanud klassita ja eks ka mul on väike hirm sügise ja uue klassi ees, aga ma arvan, et küll kõik läheb ikka hästi. Sain siin hakkam, küll siis saan Eestis ka.
Lõpetuseks tegime YFU jaoks videoid, et aidata leida uusi hostperesid.
Veel pean ma ütlema, et meil oli väga hea hostel. Kõige parem nendest, kus me YFUga ööbinud oleme. Toit oli hea ja isegi vannituba nägi mega hea välja.
 |
| Minu toakaaslased (Carmen, Elze ja Karolina) |
Kommentaarid
Postita kommentaar