Njaa, seda on tegelikut natuke kurb välja öelda, aga nii see on. Peaaegu üheksa kuud on möödas sellest, kui ma Tallinna lennujaamas viimased kallid sõpradele ja emmele tegin. Aeg läheb kiiresti. Alguses see venis ja ausalt mõtlesin, et see üks aasta on pikem kui kogu mu elu. Nüüd aga avastan ma end juba mai keskpaigast.
Mäletan, kuidas septembri lõpus otsustasin, et no hästi, ma teen siis ka kogu selle uurimustöö värgi siin kaasa. Sellel reedel on mul kaitsmine. Eesti aja järgi kell 16:10 võiks mulle pöialt hoida palun. Teemaks on Eesti meeste valikud Teises maailmasõjas. Kusjuures kogu selle töö suutsin teha veel nii, et kõik mu allikad olid inglise keeles, aga töö kirjutasin loomulikult prantsuse keeles. Inglise ja prantsuse keele vahele käis veel ka eestikeelne tõlge.
Sellel nädalavahetusel on meil ka viimane YFU kokkusaamine-Re-entry. Teemaks see, kuidas ennast kojuminekuks valmis panna.
Edasi ootab mind veel ees triatloni läbimine ehk asi, mida mu klass peab tegema kehalise "lõpueksamina". Sellest "õnnest" saan osa võtta järgmisel kolmapäeval.
9. juunil algavad eksamid. Belglastel, vaesekestel, on need veel ka absoluutselt igas aines (ja kaks korda aastas, igal aastal). Minul õnneks on natuke paremini läinud. Kool kohustab mind ainult viit tegema ehk minu valikuteks on prantsuse keel (spets. vahetusõpilastele), tavaline prantsuse keel nagu kõigil, ajalugu, inglise keel ja geograafia. Kõige õnnetumas seisus on geograafia, sest selleks aineks õppimise lõpetasin ma sellel poolaastal ära, olles ise kindel, et ma pean ainult neli eksamit tegema. Eksisin natuke. Saan nüüd ikkagi Belgia energeetikat pähe õppida.
Lisaks on mul vaja Belgias kindlasti veel kolme linna külastada, aga jumal teab, milllal ma selleks aega leian. Loodetavasti ei jää mul Louvain-La-Neuve, Ostende ja Namur nägemata. Tegelikult ma tahaks veel Bruggesse ka tagasi jõuda, aga see vist peab unistuseks jääma.
25. juunil on mul õnn ka Belgia pulmast osa saada, sest mu hostema õetütar abiellub. Seega on mul vaja ka kleit leida (mul ausalt pole selleks piisavalt nädalavahetusi), aga tegelikult on ju tore, et ma saan pulma minna ja ma täiega tahaks näha, milline on üks Belgia pulm (ma tegelikult pole sellest kunagi kirjutanud, aga Belgia matust olen ma kusjuures näinud).
Aga mida ma vahetusaasta lõpu suhtes tunnen?
Mmm, see on üks keeruline küsimus. Kui ma nüüd aus olen, siis ma ei tahaks oma siia nüüd kogu oma eluks jääda, sest mul on ikka ainult üks kodu ja see on Eestis.
AGA, mul on väga kurb jätta oma siinsed sõbrad siia maha. Mul on siinse klassiga VÄGA vedanud. Mõnus huumor käib tunnist tundi ja õhkkond on mõnus. Eks natuke draamat on ka, aga olles koos Belgia teismelistega sa sellest ei pääse.
Ja väga kahju on see, et kõik need teised vahetusõpilased ei ole enam minuga samas riigis. Et hommikul kooli minnes, ei tervita mind alati särav Brasiilia-USA duo (millegipärast ma seda Uus-Meremaa vahetusõpilast ei kohta koolis kunagi). Või et kui mul nädalavahetusel midagi teha pole, siis saab alati mõne vahetusõpilasega kokku saada ja belglasi surmani taga klatšida. Kõikidest vahetusõpilastest jään ma väga puudust tundma.
Alati rõõmsameelset hostõde jään ka igatsema. Ma ausalt pole kunagi kohanud inimest, kes suudab nii palju rääkida ja kellel vist tõesti MITTE KUNAGI pole halb tuju.
Samas ma LOOMULIKULT tahan juba oma peret ja sõpru näha, minna jalutada vanalinnas ja tunda ennast vabalt, muretsemata kas kell seitse on liiga hilja koju jõuda või ei. Eestis on mul elu lihtsam. Kogu aeg ei pea igaks sammuks luba küsima jne jne.
Seniks aga soovin teile kõigile ilusat kevade/suve jätku ja tehke oma unistused teoks. See on seda väärt!
47 päeva pärast näeme!
Bisous
Mäletan, kuidas septembri lõpus otsustasin, et no hästi, ma teen siis ka kogu selle uurimustöö värgi siin kaasa. Sellel reedel on mul kaitsmine. Eesti aja järgi kell 16:10 võiks mulle pöialt hoida palun. Teemaks on Eesti meeste valikud Teises maailmasõjas. Kusjuures kogu selle töö suutsin teha veel nii, et kõik mu allikad olid inglise keeles, aga töö kirjutasin loomulikult prantsuse keeles. Inglise ja prantsuse keele vahele käis veel ka eestikeelne tõlge.
Sellel nädalavahetusel on meil ka viimane YFU kokkusaamine-Re-entry. Teemaks see, kuidas ennast kojuminekuks valmis panna.
Edasi ootab mind veel ees triatloni läbimine ehk asi, mida mu klass peab tegema kehalise "lõpueksamina". Sellest "õnnest" saan osa võtta järgmisel kolmapäeval.
9. juunil algavad eksamid. Belglastel, vaesekestel, on need veel ka absoluutselt igas aines (ja kaks korda aastas, igal aastal). Minul õnneks on natuke paremini läinud. Kool kohustab mind ainult viit tegema ehk minu valikuteks on prantsuse keel (spets. vahetusõpilastele), tavaline prantsuse keel nagu kõigil, ajalugu, inglise keel ja geograafia. Kõige õnnetumas seisus on geograafia, sest selleks aineks õppimise lõpetasin ma sellel poolaastal ära, olles ise kindel, et ma pean ainult neli eksamit tegema. Eksisin natuke. Saan nüüd ikkagi Belgia energeetikat pähe õppida.
Lisaks on mul vaja Belgias kindlasti veel kolme linna külastada, aga jumal teab, milllal ma selleks aega leian. Loodetavasti ei jää mul Louvain-La-Neuve, Ostende ja Namur nägemata. Tegelikult ma tahaks veel Bruggesse ka tagasi jõuda, aga see vist peab unistuseks jääma.
25. juunil on mul õnn ka Belgia pulmast osa saada, sest mu hostema õetütar abiellub. Seega on mul vaja ka kleit leida (mul ausalt pole selleks piisavalt nädalavahetusi), aga tegelikult on ju tore, et ma saan pulma minna ja ma täiega tahaks näha, milline on üks Belgia pulm (ma tegelikult pole sellest kunagi kirjutanud, aga Belgia matust olen ma kusjuures näinud).
Aga mida ma vahetusaasta lõpu suhtes tunnen?
Mmm, see on üks keeruline küsimus. Kui ma nüüd aus olen, siis ma ei tahaks oma siia nüüd kogu oma eluks jääda, sest mul on ikka ainult üks kodu ja see on Eestis.
AGA, mul on väga kurb jätta oma siinsed sõbrad siia maha. Mul on siinse klassiga VÄGA vedanud. Mõnus huumor käib tunnist tundi ja õhkkond on mõnus. Eks natuke draamat on ka, aga olles koos Belgia teismelistega sa sellest ei pääse.
Ja väga kahju on see, et kõik need teised vahetusõpilased ei ole enam minuga samas riigis. Et hommikul kooli minnes, ei tervita mind alati särav Brasiilia-USA duo (millegipärast ma seda Uus-Meremaa vahetusõpilast ei kohta koolis kunagi). Või et kui mul nädalavahetusel midagi teha pole, siis saab alati mõne vahetusõpilasega kokku saada ja belglasi surmani taga klatšida. Kõikidest vahetusõpilastest jään ma väga puudust tundma.
Alati rõõmsameelset hostõde jään ka igatsema. Ma ausalt pole kunagi kohanud inimest, kes suudab nii palju rääkida ja kellel vist tõesti MITTE KUNAGI pole halb tuju.
Samas ma LOOMULIKULT tahan juba oma peret ja sõpru näha, minna jalutada vanalinnas ja tunda ennast vabalt, muretsemata kas kell seitse on liiga hilja koju jõuda või ei. Eestis on mul elu lihtsam. Kogu aeg ei pea igaks sammuks luba küsima jne jne.
Seniks aga soovin teile kõigile ilusat kevade/suve jätku ja tehke oma unistused teoks. See on seda väärt!
47 päeva pärast näeme!
Bisous
Kommentaarid
Postita kommentaar