Otse põhisisu juurde

Amsterdam

Niisiis, vahepeal käisin kooliga lõpureisil. Minu valikuks osutusid Amsterdam ja London (valikutes olid veel Barcelona, Horvaatia ja Viin).

Amsterdamis ma varem käinud ei olnud ja ootasin väga. Pettumust see mulle kindlasti ei valmistanud. Olgugi et olime seal mõned tunnid, jõudis see linn mulle vaikselt südamesse pugeda ja tahaks uuesti minna.
Külastasime van Goghi muuseumi ja pärast jalutasime linnas ringi ja sõime pargis lõunat.
Tundub, et minus on mingi eriline armastus linnade vastu, kus on kanalid. MA LIHTSALT ARMASTAN KANALITE ÄÄRES JALUTAMIST. Aaah, issand kui ilus see on.
Amsterdamis on muidugi ka meeletus koguses rattaid. Ausalt ei tea, kummad sulle rohkem ohtu kujutavad, kas autod või rattad.


KEVAAAAAD

Florence'i ja Kristiniga van Goghi muuseumis

 Leidsime külmutatud jogurti koha ja see oli ikka mega hea ja pärast läksime seda parki sööma. Seal sain juhuslikult tuttavaks ühe poolakaga, kes oli tulnud sinna nädalavahetust veetma. Tegelikult oli ta olnud Hollandis enne vahetusõpilane, aga jättis selle pooleli, sest kodus ju ikka kõige parem. Igatahes oli ta mega õnnelik, kui ta minuga tuttavaks sai. Lisaks sai ta ka paraja kõhutäie naerda, kui ma ütlesin talle selle ainsa sõna, mida ma poola keeles tean. Pärast naeru ütles ta vaid, et seda sõna teavad küll vist kõik juba :)

Londoni seiklused tulevad järgmises osas.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ujulas

Otsustasin siis täna hommikul, et kuna ma siin eriti spordiga tegelenud ei ole, siis lähen otsin ujula üles ja lähen ujuma. Nii, algus oli hea. Kõndisin pool tundi ujulani, leidsin ujula, pileti sain ka täiesti iseseivalt prantsuse keeles ostetud ja lisaks sai ka veidi pikem vestlus piletimüüjaga peetud (no loomulikult prantsuse keeles). Jõudsin siis basseini juurde ja seal oli lihtsalt nii palju inimesi, nii nii palju. Peaaegu kõik olid sinna tulnud lastega ja lapsi oli ikka väga palju. Ma arvan, et ma olin vist peaaegu, et ainus, kes sinna koos lapsega ei tulnud. Ma siiski korra pean veel ütlema, et neid lapsi oli väga-väga palju. Ujulasse minnes mõtlesin, et saan rahulikult ujuda, sest palju seal neid inimesi pühapäeva hommikul kell üheksa ikka olla saab. Ikka saab küll. Rahulikult ujumisest ei tulnud küll midagi välja. Seal mingeid eraldi ujumisradu eraldatud ei olnud. Oligi lihtsalt bassein, 25 meetrit pikk. Mida need täiskasvanud ja lapsed siis seal tegid? Oli nei...

Pakid Eestist

Kirjeldamatu rõõm. Nii hea on saada Kalevi kommi, MARTSIPANI ja kõike muud. Täna saabunud pakk tegi ka uue kiirusrekordi - 4 päeva. Pole paha. Püüdsin seda sada aastat avada ja lõpuks sain lahti. Piparkoogid, jõulukink, kommid, MARTSIPAN, normaalne hambapasta, jõulukaart - I M E L I N E. Iga pakk, mis ma saanud olen on alati nii hästi ajastatud olnud. Pakk tuleb just siis, kui ma seda kõige rohkem vajan, just siis, kui ma olen vahel (jah vahel ikka küll) jõudnud järeldusele, et kodust nii kaugel olla on ikka päris nõme. Nagu jah, saan keele selgeks ja uusi kogemusi ja võibolla saan aru, kes ma üldse selline olen, aga miks see kõik peab nii pagana raske vahepeal olema. Miks ma ei saa aru sellest, mida ja kuidas mu hostema mõtleb??? No ei jõua kohale lihtsalt. Aaah kui kõrini on mul nendest võileibadest, mida nad kogu aeg söövad ja see liha õhtusöögil maitseb alati täpselt samamoodi. Reedeti on muideks pasta ja kujutage nüüd ette, et ootan siis seda pastat (lõpuks ometi mitte s...

Nagu unenäos

Minu koolis käib üks vahetusõpilane. Ta käib minuga samas klassis. Ta on 16-aastane. Küsisin ta käest, kauaks ta siia jääb. Ta vastas, et juuni lõpuni. Vau, olla 16-aastasena üksi võõras riigis, suhelda keeles, mida ta väga hästi ei oska, elada koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ta küll selle julguse võtab? Miks ta üldse seda teeb? See ei saa ju lihtne olla, või saab? Aga samas on see ju nii põnev, nii lahe. Oh, ma tahaks ka. Ma tahaks ka, et mul see julgus oleks. Oot-oot, aga see olengi ju mina. See olengi ju mina, kes on 16-aastasena üksi võõras riigis, suhtleb keeles, mida ta väga hästi ei oska, elab koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ma küll selle julguse võtan? Ma tõesti ei tea. Küll aga on see tõesti nii põnev ja nii lahe. Vahepeal on mul selline tunne justkui vaataks ennast kõrvalt, sest ikka kohe üldse ei jõua kohale, et see olengi mina. See kõik tundub nagu unenägu. Mina olengi Belgias. Mina suhtlen inimestega prantsuse keeles. Mina käin Belgias koolis. ...