Minu seiklused

J'ai quitté la Belgique le 26 juin et je suis allée en Allemagne où il ya avait un camp pour les étudiants d'échanges. Il y avait plus ou moins 600 étudiants d'échanges, dont beaucoup étaient allemands. Il y avait aussi les étudiants d'échanges estoniens qui étaient partout dans le monde et on s'entendait juste troooop bien. Le camp durait 5 jours et après on rentrait en Estonie EN CAR!!!! 32 heures en car... C'était long mais cool quand meme. Quand on traversait la frontière estonienne tout le monde pleurait. C'était juste au top. Après 10 mois t'étais enfin chez toi!!! Ma maman était venue me chercher et encore une amie à moi-Caro. C'était super. avec les Estoniens Le jour suivant j'étais avec ma famille. Mon papa et mes frères avec ses familles sont venus chez nous. L'année passée quand j'étais en Belgique, mon neveu était né et je l'ai vu pour la première fois. Maintenant j'ai trois neveux et une nièce!!! En été j...

Pärast nelja kuud olen ma nüüd lõpuks siia tagasi jõudnud ja otsustanud, et ka blogi tuleb väärikalt ära lõpetada. Ei saa oma armsat blogikest lihtsalt lõpetuseta õhku rippuma jätta nagu polekski koju jõudnud. 26. juuni oli see päev, kui pidin Belgiaga hüvasi jätma. Eelmisel õhtul sain käia veel ka hostema vennatütre pulmas ja suguvõsale head-aega öelda. Belgiast läksime ära bussiga, et minna Saksamaale Berliini lähedale YES seminarile. Buss väljus Brüsselist ja omaette üritus oli juba sinna saamine. Mul oli kaks suurt kohvrit ja muid kotte ja nendega pidin ma jõudma bussiga Liège'i rongijaama, kus tšehhika Karolina hostpere mind peale võttis. Tuli välja, et minu ja Karolina kohvrid korraga sinna auto pagasiruumi ei mahu ning seega istusime kohvrid süles. Elasime üle viimased Belgia vihmad ja lõpuks jõudis ka meie buss kohale (ainult 2h hilinemist).Mina jätsin oma hostperega juba Liège'i rongijaamas hüvasti ja seega oli mul kõik lihtne: sikutada oma pagas bussini ja bussi is...

Lõpuballist järgmisel päeval tuli aga taas kooli minna-seekord viimast korda. Kuna mul on ju katoliiklik kool, siis oli meil kirikus jumalateenistus, aga see polnud selline paduusklik jumalateenistus. Lauldi mingeid laule ja no kui ühe laulu sõnad olid, et sõbrad mul on aeg nüüd ära minna, siis pisarad tulid jälle. Pärast läksime kooli ja istusime klassis viimast korda kõik koos. Teised said oma lõputunnistused. Kooli poolt sai iga klass kingituseks kooli logoga nokamütsi. Meie klass sai oranžid. Viimane klassipilt ja veel mõned hüvastijätud ja nii see läbi oligi. Kõik. Ma igatsen neid nii väga.

Esiteks, jah ma olen ilusti Eestisse tagasi jõudnud, aga enne tuleb veel ajas natuke tagasi minna, sest lõpuballist pole ma veel kirjtanud. Kui eksamid olid läbi, oligi kohe käes lõpuball (ikkagi gümnaasiumi lõpp ju). Kõik need ettevalmistused selleks, tekitasid tunde nagu läheks mingile ehtsale USA stiilis promile. Algus oli paljutõotav. Tüdrukute kleidivalikute teemad olid ainsad, milest lõunalauas võileibade kõrval räägiti. Vähe oli neid, kes ei läinud balli jaoks juuksurisse ja usinamad lasid ka meigi teha. Balli jaoks oli renditud saal. Isegi punane vaip oli lahti rullitud ja šampanjaklaasid tervituseks ootamas. Algul käis lõputu piltide klõpsimine, sest professionaalset fotograafi, kes palgatud oli, tuli ju ära kasutada. Siis räägiti niisama ja lõpuks läks tantsimiseks, aga seda alles nii hilja, et osad olid jõudnud juba ära minna. Tüdrukute kõrged kontsad kadusid muidugi juba pärast esimest tundi. Minu jaoks tähendas see õhtu aga ka hüvastijätte ja nii juhtuski, et kui mull...

Ja nii ongi, et see on minu viimane postitus, mille ma Belgiast kirjutan. Oufti-nagu belglased ütleksid. Kindlasti aga ei ole see viimane postitus siin blogis. Veel on palju, millest rääkida. Homme õhtul jätan ma hüvasti Belgiaga ja sõidan koos teiste vahetusõpilastega Saksamaale, kus veedame umbes nädala. Tagasi jõuan ma 2. juulil kell 18:30 Falgi teele Tallinnas (me tuleme Saksamaalt tagasi bussiga). KÕIK KARVASED JA SULELISED ON OODATUD!!! Viimane nädal on möödunud aga hüvastijättude tähe all. Teisipäeval käisin klassikaaslastega eksamite lõppu tähistamas ja pärast seda jõudiski kohale, et nüüd on lõpp. Kolmapäeval jätsin veel osade vahetusõpilastega hüvasti. Okei, ma võin ju öelda küll, et jaa me kohtume veel jne jne. Aga kui suur see tõenäosus ikka on? Nemad elavad teisel pool maakera ja teatavasti ajaga sidemed katkevad. Aga elame, näeme. Neljapäeva hommikul sain tunnistuse. Kui välja arvata minu geo/hispaania keele õpetaja (jap geod ja hispaania keelt annab sama inimene haha...

Viimasel ajal on Eesti sportlased kuidagi järjest jutuks tulnud siin. Tuleb välja, et erinevalt minu arvamusest, et vaevalt keegi neid siin Belgias üldse teab, polegi nad nii tundmatud. Esiteks mõni aeg tagasi räägiti Belgia a la seitsmestes uudistes nendest kolmest jooksjast, kes on kolmikud ja lähevad Rio olümpiamängudele. Varem on Eestist juttu olnud vaid seoses NATO lennukitega, sest varem olid Eestis belglased. Teiseks rääkisin üks päev paari klassivennaga ja ma ei tea miks aga jutuks tuli sport (mitte et ma nüüd ilgelt palju sellest teaks, aga noh mis seal siis ikka). Igatahes Luca tegeleb rattaspordiga ja ta oli nagu ahjaa, teil on need tugevad rattasõitjad Kangert ja Taaramäe!!! Kuulge, kujutage nüüd ette, et ta tõesti suutis mulle ka need nimed nimetada (loomulikult sellise mõnusa belglasliku aksendiga). Igatahes olin ma sellest küll ääretult võlutud. Loomulikult teadis ka ta seda, et Taaramäe Itaalia velotuuri ühe etapi võitis ja ega ka Sloveenia velotuuri võit m...

Cette fois-ci en francais (je n'ai pas de cédille sur mon ordi, désolé). En fait ca fait déjà deux heures que j'essaye d'écrire ca, mais je n'arrive pas. Je veux vous remercier, les gars! Merci pour cette année! Il y a dix mois je suis venue en Belgique et j'avais aucune idée ce qui va se passer. Cette année était pleine de surprises, de sentiment que ca ne pouvait pas etre meilleur, de rire mais aussi de moments très durs. Ce sont les dix les plus merveilleux et les plus difficiles mois que j'ai jamais eu, mais ca vaut la peine, parce qu'il y a une sorte de "magie" en tout ca. Il y a dix mois je ne connaissais pas la charme de gaufre. Je n'imaginais pas qu'il pouvait pleuvoir tellement beaucoup en Belgique. Je ne savais pas qu'on pouvait manger autant de tartines. Je ne savais pas qu'on fetais Saint-Nicolas ici. Je n'imaginais pas que je vais adorer que le temps de midi est 50 minutes ici, pas 20 comme en Estonie dans m...