Otse põhisisu juurde

YES ja tagasi koju

Pärast nelja kuud olen ma nüüd lõpuks siia tagasi jõudnud ja otsustanud, et ka blogi tuleb väärikalt ära lõpetada. Ei saa oma armsat blogikest lihtsalt lõpetuseta õhku rippuma jätta nagu polekski koju jõudnud.
26. juuni oli see päev, kui pidin Belgiaga hüvasi jätma. Eelmisel õhtul sain käia veel ka hostema vennatütre pulmas ja suguvõsale head-aega öelda.
Belgiast läksime ära bussiga, et minna Saksamaale Berliini lähedale YES seminarile. Buss väljus Brüsselist ja omaette üritus oli juba sinna saamine. Mul oli kaks suurt kohvrit ja muid kotte ja nendega pidin ma jõudma bussiga Liège'i rongijaama, kus tšehhika Karolina hostpere mind peale võttis. Tuli välja, et minu ja Karolina kohvrid korraga sinna auto pagasiruumi ei mahu ning seega istusime kohvrid süles.
Elasime üle viimased Belgia vihmad ja lõpuks jõudis ka meie buss kohale (ainult 2h hilinemist).Mina jätsin oma hostperega juba Liège'i rongijaamas hüvasti ja seega oli mul kõik lihtne: sikutada oma pagas bussini ja bussi istuda. Tegelikult oli aga nii kurb vaadata kõiki, kes hostperedega hüvasti jätsid. Pisaraid valasid nii õpilased kui ka pered.
Öö läbi sõitsime bussiga Saksamaale ja ma pean ausalt ütlema, et ma sain võibolla 5 minutit magada kogu selle öö jooksul. Hommikul vara olime väsinute ja esimestena laagriplatsil kohal.

Liège'i rongijaamas kogu oma pagasiga, peas klassimüts.
Kell 4 hommikul kusagil Saksamaal koos rootslasega
YES (young europeans' seminar) on 5-päevane laager kõigile YFU vahetusõpilstele, kes on pärit Euroopast ja veetsid oma vahetusaasta Euroopas. Seal oli kokku umbes 500 vahetusõpilast. Väga palju oli sakslasi ja saksa keel kumises veel pärastki mitu päeva kõrvus.
Nii raske on YESi kokku võtta. Haridusliku poole pealt oli laagri teemaks Young innovators changing the world ja meil olid erinevad töötoad, mille olime juba varem endale valinud. Mina osalesin ajakirjanduse töötoas. Kui ma nüüd päris aus olen, siis need töötoad olid laagri kõige igavam osa, aga see ühendas inimesi. Näiteks sain ma ühe Rumeeniast pärit tüdrukuga tuttavaks just sellepärast, et me mõlemad jäime laua peal istudes magama :)
Meil olid ka n-ö kodugrupid, kus arutasime eestlastega oma vahetusaasta üle. Vot see oli küll nii mõnus! Kogu YES olekski võinud ainult sellest koosneda.
Minu ajakava YESil
Kohas, kus me olime, oli ka järv, mis oli nii mõnus. Tegime oma esimesed ujumised ja nautisime täiel rinnal ilusat ilma ja sooja vett.
Päikeseloojang järve ääres
Kõige toredam oli minu meelest just teiste eestalstega taaskohtumine. Kõik kallistasid kõiki ja eestlased olid nii ühtehoidvad. Esimesel päeval kohe hakkasime eesti laule laulma ja lauluga "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" esinesime ka viimasel õhtul talendishow'l. Kusjuures meiega tulid laulma ka need, kes veetsid oma vahetusaasta Eestis. Nende eesti keel oli nii armas ja nunnu. Kujutage ette, et teile tuleb vastu umbes 20 sakslast, kes räägivad eesti keelt. Mis tunne oleks???

YESil oli nii äge seltskond koos. Nii lihtne oli kõigiga jutule saada ja nii huvitav oli veel tutvusi juurde saada erinevatest Euroopa otstest.

Kusjuures viimasel õhtul talendishow'l laulsid ühed Avicii "Wake me up" ja enne seda nad ütlesid, et kui te neid sõnu hästi kuulate, siis need tegelikult lähevad need vahetusaastaga väga hästi kokku. Ja tõesti, ma polnud varem kunagi seda tähele pannud, aga nii see oli ja taaskord olid paljudel pisarad silmas.
Kogu aeg YESil oli mul selline tunne, et ma igatsen kuhugi, aga ma ei teadnud, kas ma igatsen Belgiat või Eestit.

1. juuli hommikul alustasime tagasisõitu Eestisse. YFU Eestil on juba aastaid traditsioon, et õpilased tulevad YESilt tagasi bussiga ehk siis ootas mind ees 32h bussisõitu. Oi, kui palju selle üle teised vahetusõpilased nalja tegid. Isegi lätlased ja leedukad läksid lennukiga, aga eestlased läksid bussiga. Kui aus olla, siis polnud ma ka ise kuigi entusiastlik selle bussisõidu suhtes, aga tegelikult oli see YESi parim osa. Lisaks saime kaasa võtta nii palju asju kui tahtsime, sest polnud pagasipiirangut nagu lennukites ehk ma ei tea palju mu kohvrid kaalusid, aga mina ei jõudnud neid tõstagi, seega kindlasti rohkem kui lennukites lubatud 23kg. Iga 2 tunni tagant tegime peatuse ja nii me Eesti poole veeresimegi ja pool teed eesti laule laulsime. Lätis tegime ujumispeatuse ja vabatahtlikud olid meile toonud palju eesti toitu. Üle kümne kuu sai taas juua Limpa limonaad, süüa õigeid kohukesi ja musta leiba jne.
Eesti piiri ületades pooled nutsid, sest see tunne, kui sa lõpuks taas kodumaal oled on niiiii hea. Männimets ei olnud enam lihtsalt männimets, vaid see oli Eesti männimets. Kõik oli nii ilus ja kodune.
Ja lõpuks jõudsingi Falgi teele, kus ootas mind mu imeline ema ja ka Caro oli rahavriietes võimlemispeolt kohale jooksnud, et mulle vastu tulla.
Lätis Eesti toitu söömas

Meil oli viktoriin ka, kus meie tiim sai auhinnalise koha 

Eestlased-paremad kui kunagi varem

Enne kojusõidu algust

See kogus pagasit...


Järgmise postituseni (te ei pea enam 4 kuud ootama)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ujulas

Otsustasin siis täna hommikul, et kuna ma siin eriti spordiga tegelenud ei ole, siis lähen otsin ujula üles ja lähen ujuma. Nii, algus oli hea. Kõndisin pool tundi ujulani, leidsin ujula, pileti sain ka täiesti iseseivalt prantsuse keeles ostetud ja lisaks sai ka veidi pikem vestlus piletimüüjaga peetud (no loomulikult prantsuse keeles). Jõudsin siis basseini juurde ja seal oli lihtsalt nii palju inimesi, nii nii palju. Peaaegu kõik olid sinna tulnud lastega ja lapsi oli ikka väga palju. Ma arvan, et ma olin vist peaaegu, et ainus, kes sinna koos lapsega ei tulnud. Ma siiski korra pean veel ütlema, et neid lapsi oli väga-väga palju. Ujulasse minnes mõtlesin, et saan rahulikult ujuda, sest palju seal neid inimesi pühapäeva hommikul kell üheksa ikka olla saab. Ikka saab küll. Rahulikult ujumisest ei tulnud küll midagi välja. Seal mingeid eraldi ujumisradu eraldatud ei olnud. Oligi lihtsalt bassein, 25 meetrit pikk. Mida need täiskasvanud ja lapsed siis seal tegid? Oli nei...

Pakid Eestist

Kirjeldamatu rõõm. Nii hea on saada Kalevi kommi, MARTSIPANI ja kõike muud. Täna saabunud pakk tegi ka uue kiirusrekordi - 4 päeva. Pole paha. Püüdsin seda sada aastat avada ja lõpuks sain lahti. Piparkoogid, jõulukink, kommid, MARTSIPAN, normaalne hambapasta, jõulukaart - I M E L I N E. Iga pakk, mis ma saanud olen on alati nii hästi ajastatud olnud. Pakk tuleb just siis, kui ma seda kõige rohkem vajan, just siis, kui ma olen vahel (jah vahel ikka küll) jõudnud järeldusele, et kodust nii kaugel olla on ikka päris nõme. Nagu jah, saan keele selgeks ja uusi kogemusi ja võibolla saan aru, kes ma üldse selline olen, aga miks see kõik peab nii pagana raske vahepeal olema. Miks ma ei saa aru sellest, mida ja kuidas mu hostema mõtleb??? No ei jõua kohale lihtsalt. Aaah kui kõrini on mul nendest võileibadest, mida nad kogu aeg söövad ja see liha õhtusöögil maitseb alati täpselt samamoodi. Reedeti on muideks pasta ja kujutage nüüd ette, et ootan siis seda pastat (lõpuks ometi mitte s...

Nagu unenäos

Minu koolis käib üks vahetusõpilane. Ta käib minuga samas klassis. Ta on 16-aastane. Küsisin ta käest, kauaks ta siia jääb. Ta vastas, et juuni lõpuni. Vau, olla 16-aastasena üksi võõras riigis, suhelda keeles, mida ta väga hästi ei oska, elada koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ta küll selle julguse võtab? Miks ta üldse seda teeb? See ei saa ju lihtne olla, või saab? Aga samas on see ju nii põnev, nii lahe. Oh, ma tahaks ka. Ma tahaks ka, et mul see julgus oleks. Oot-oot, aga see olengi ju mina. See olengi ju mina, kes on 16-aastasena üksi võõras riigis, suhtleb keeles, mida ta väga hästi ei oska, elab koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ma küll selle julguse võtan? Ma tõesti ei tea. Küll aga on see tõesti nii põnev ja nii lahe. Vahepeal on mul selline tunne justkui vaataks ennast kõrvalt, sest ikka kohe üldse ei jõua kohale, et see olengi mina. See kõik tundub nagu unenägu. Mina olengi Belgias. Mina suhtlen inimestega prantsuse keeles. Mina käin Belgias koolis. ...