Esiteks, jah ma olen ilusti Eestisse tagasi jõudnud, aga enne tuleb veel ajas natuke tagasi minna, sest lõpuballist pole ma veel kirjtanud.
Kui eksamid olid läbi, oligi kohe käes lõpuball (ikkagi gümnaasiumi lõpp ju). Kõik need ettevalmistused selleks, tekitasid tunde nagu läheks mingile ehtsale USA stiilis promile. Algus oli paljutõotav. Tüdrukute kleidivalikute teemad olid ainsad, milest lõunalauas võileibade kõrval räägiti. Vähe oli neid, kes ei läinud balli jaoks juuksurisse ja usinamad lasid ka meigi teha.
Balli jaoks oli renditud saal. Isegi punane vaip oli lahti rullitud ja šampanjaklaasid tervituseks ootamas. Algul käis lõputu piltide klõpsimine, sest professionaalset fotograafi, kes palgatud oli, tuli ju ära kasutada. Siis räägiti niisama ja lõpuks läks tantsimiseks, aga seda alles nii hilja, et osad olid jõudnud juba ära minna. Tüdrukute kõrged kontsad kadusid muidugi juba pärast esimest tundi.
Minu jaoks tähendas see õhtu aga ka hüvastijätte ja nii juhtuski, et kui mulle see ükskord kõik kohale jõudis ei olnud mu pisaratel enam otsa ega äärt. Üksteise järel püüdsid sõbrad oma lohutamise oskused proovile panna, aga midagi ei aidanud. Nüüd oligi lõpp. Kell 5 hommikul nendega koos päikesetõusu vaadata ja loota, et ehk saame kunagi taas veel kõik koos kokku.
Kui eksamid olid läbi, oligi kohe käes lõpuball (ikkagi gümnaasiumi lõpp ju). Kõik need ettevalmistused selleks, tekitasid tunde nagu läheks mingile ehtsale USA stiilis promile. Algus oli paljutõotav. Tüdrukute kleidivalikute teemad olid ainsad, milest lõunalauas võileibade kõrval räägiti. Vähe oli neid, kes ei läinud balli jaoks juuksurisse ja usinamad lasid ka meigi teha.
Balli jaoks oli renditud saal. Isegi punane vaip oli lahti rullitud ja šampanjaklaasid tervituseks ootamas. Algul käis lõputu piltide klõpsimine, sest professionaalset fotograafi, kes palgatud oli, tuli ju ära kasutada. Siis räägiti niisama ja lõpuks läks tantsimiseks, aga seda alles nii hilja, et osad olid jõudnud juba ära minna. Tüdrukute kõrged kontsad kadusid muidugi juba pärast esimest tundi.
Minu jaoks tähendas see õhtu aga ka hüvastijätte ja nii juhtuski, et kui mulle see ükskord kõik kohale jõudis ei olnud mu pisaratel enam otsa ega äärt. Üksteise järel püüdsid sõbrad oma lohutamise oskused proovile panna, aga midagi ei aidanud. Nüüd oligi lõpp. Kell 5 hommikul nendega koos päikesetõusu vaadata ja loota, et ehk saame kunagi taas veel kõik koos kokku.
Kommentaarid
Postita kommentaar