Minu seiklused

-Kas sa hispaania keelt oskad? -Ma saan aru palju, aga ma ei oska rääkida. Selline on minu vastus, kui küsitakse, kas ma hispaania keelt oskan. Esimene pool on vägagi tõsi, mida päev edasi, seda rohkem ma aru saan. Algul oli kogu see keel ikka väga pudru ja kapsad. Nagu ma enne kirjutasin, siis Reina, kes teeb süüa ja kõike muud ja on päev läbi kodus, ei räägi sõnagi inglise keelt. Küll aga on ta väga hooliv ja tahab hirmsasti minuga suhelda ning seejuures on ikka kurb, kui lühikeseks minu vastused jäävad. Õigemini pole nad esialgu tihtipeale isegi õiged. Lähen mina oma ujumisriideid kuivama panema ja Reina küsib, kas ma lähen ujuma. Esimese ehmatusega vastan ainult si, si ehk siis jaa, lähen. Läheb mööda kolm sekundit ja siis jõuab mulle kohale, mis ta küsis ning saan aru, et ei, ma ei lähe ujuma, ma just tulin sealt. Loodetavasti suudan paari nädala pärast talle ise selgitada, et Eestis on talvel miinuskraadid ja lumi maas. Reina on muideks pärit Boliiviast, aga nii kaua sell...

Heia sõbrad! Kui varem sai lugeda kõike Belgiaga seonduvat siit, siis otsustasin teha nimevahetuse ja kirjutan siia, kui ellu juhtub seiklus :) Otsides uut väljakutset ja ideed, mida ellu viia, sattusin kuuks ajaks (isegi sutsu vähem) Hispaaniasse au pairiks. Kui kellelegi selle sõna tähendus peas küsimärke tekitab, siis sisuliselt olen ma lapsehoidja, kes elab pere juures. Mõnikord on kohustuste hulgas ka majapidamistööd jms, aga minu peamine ülesanne on lastega inglise keeles rääkida, et nad keelt õpiksid. Seejuures nädalavahetustel olen vaba ja võin lähedal asuvat Madridi avastamas käia. Milline on mu hostpere? Seekord on hostpere osas elu mulle kõvasti lihtsamad kaardid kätte mänginud kui eelmine kord :) Ema - Victoria Saame väga hästi läbi ning talle kohutavalt meeldib minuga inglise keeles rääkida. Ta on hästi elav (nagu hispaanlased ikka eksole) ja positiivne inimene. Isa - kahjuks endiselt anonüümne ning ei oska öelda, mis ta nimi on :) Tema põhitegevus on vist tel...

Ahaa, et siis pühapäev Luksemburgis... Minu suvisel reisil Belgiasse oli sisuliselt kaks eesmärki: nautida elu ja reisida ning näha ka sõpru. Ma saan õnneks öelda, et kõik mu vahetusaasta sõbrad ei ole ära kadunud. Paraku ei olnud kõik, keda oleks soovinud näha, aga tol hetkel Belgias, sest oli ju suvi ja puhkuste aeg. Ma sain sõpradega kaks korda kokku. Esimesel korral otsustasin kokku ajada suurema pundi ja ma võin öelda, et see oli viga. Nemad ise ei olnud üksteisega enam lähedased ja nii kujunes see kokkusaamine üsna imelikult. Loomulikult ma ei kahetse seda, et neid nägin, aga midagi oli sellest kõigest lihtsalt puudu. Samas kas ma saangi üldse eeldada, et aasta hiljem on kõik ikka veel vanaviisi? Seal lihtsalt ei olnud enam seda sädet ja lõbu, mis varem... Järgmisel päeval sain aga kokku vaid ühe inimesega. Läksin oma vana klassiõe Lauraga sööma ja selle kohta ma võin küll öelda, et see oli päriselt tore. Tema oli just USAst tagasi tulnud, sest veetis aasta seal vahetusõpila...

Ega siis igat pühapäeva ei saa Luksemburgis veeta!!! Paraku jäi minu Saksamaale sõit ära, sest Belgia rongid ei teinud minuga tol päeval koostööd ning ma olen endiselt sügavalt solvunud nende peale. Selle asemel sõitsin tol päeval Namuri, mis asub küll Belgias, aga rongid sinna sõitsid ja ma ei olnudki seal veel eriti ringi vaadata jõudnud. Ilm oli ilus ning linn mõnus. Varem elas seal soomlasest vahetusõpilane, kellega suhtlesin palju, kuid talle Namur eriti ei meeldinud ja nii polnud ma endale ka eriti kõrgeid ootuseid seadnud. Järgmisel päeval otsustasin aga Luksemburgi sõita. Mulle üldiselt kohutavalt meeldib Belgias rongiga sõita (ma ise ka ei tea miks), aga 2,5h sõitu sinna ja sama palju veel tagasi, suutis isegi minus tüdimust tekitada. Sellegipoolest kulges sõit läbi metsade, mägede ning mööda jõe äärt. Eks tegu olegi kõige mägise ja ilmselt ka looduslikuma Belgia osaga. Luksemburg oli samuti mõnus ning õdusa kohviku leidmine muutis päeva vaid paremaks :) Luksemburgi õ...

Brüsselist korjasin ma end aga juba järgmisel hommikul kokku ning põrutasin rongiga Liège'i poole, kuhu jään veidi kauemaks. Otsisin oma ööbimiskoha üles ja kondasin niisama ringi. Üritasin meelde tuletada, kust kuidas kuhu sai, kuid linnast rongijaama läksin ikkagi suure ringiga. Naljakas, et varem teadsin täpselt, kust väiksest tänavast minna, et õigesse kohta välja jõuda, aga nüüd olen veidi roostes selle koha pealt. Täna ootas mind ees aga Holland oma võluva Amsterdamiga. Kuna läksin hommikul ja õhtul tulin tagasi, siis tegelikult pikalt aega ei olnudki. Võtsin ette kaasaegse kunsti muuseumi, kus veel käinud ei olnud ning ülejäänud aja jalutasin mööda linna ringi. Amsterdam on kindlasti üks mu lemmiklinnadest, mis sest et ma seal igal sammul jalgratta alla jään. PS! Vahepeal jõudsin ka selle ära otsustada, et laupäeval sõidan Saksamaale :) Bisous ja järgmise korrani

Tere taas!  Kui te juba arvasite, et siit blogist pole enam kunagi midagi uut lugeda, siis te eksisite. Ma tulin kümneks päevaks Belgiasse tagasi, et näha sõpru ja ringi reisida ning kirjutan sellest siia ka :) Nii, äratus kell neli hommikul, asjad kokku, taksosse, lennujaama, lennuki peale ja Brüsselisse. Vahemärkus: Kogu tänase päeva märksõna võiks olla eksinud Helen vms. Mis teha, kui pea laiali otsas. Ma ei teadnudki, et ma nii aeglaseks olen jäänud, aga kui mina pagasilindini jõudsin, oli minu kohver uhkes üksinduses lindil sõitmas, kedagi teist seal minuga sama lennuki pealt ei olnud ning tabloole oli lennu taha kirjutatud END. Sammud rongijaama. Ostsin ära pileti ning seejärel läksin valele perroonile. Nägin eskalaatorit, läksin alla, aga sellelt perroonilt läks järgmine rong alles kahe tunni pärast. Kusjuures üles tagasi oleksin saanud vaid, nii et oleksin pidanud piletiga välja tulema ja seda poleks saanud enam kasutada. Nii ma seal siis seisin ning üllataval kom...

Salut! Lugesin just kokku, et olen juba viis ja pool kuud kodus olnud, mis tundub nii palju. Aeg on läinud kiiresti ja ilmselt sellepärast ma polegi jõudnud vahetusaastast mingit kokkuvõtet kirjutada. Ma pole kokuvõtete kirjutamises hea ja kuidas ma saakski sellist kirevat aastat oma elus kokku võtta. Samas peaks aga midagi ütlema. Mis ma teha jõudsin? Kuidas ma muutusin? Mida ma kõigest sellest õppisin? Millised olid raskused ja millised kõige suuremad rõõmud? Loomulikult olen ma selle aastaga ülimalt rahul ja kõik see on olnud seda väärt. Ma ei kahetse, et pidin aasta oma kodust, perest ja sõpradest eemal olema. Ma ei kahetse, et lõpetan kooli aasta hiljem, kui need, kellega koos ma esimesse klassi läksin. Selle kõige asemel on mul sõbrad Belgias, kes mind juba pikisilmi tagasi ootavad (ja suvel see ka juhtub) ja sõbrad üle maailma, kellele loodan kõigile kunagi külla jõuda. Väike plaan on vaheajal juba soomlase juurde minna (eks alustada tulebki lähimatest ju). Minu jaoks ei ol...