Salut!
Lugesin just kokku, et olen juba viis ja pool kuud kodus olnud, mis tundub nii palju. Aeg on läinud kiiresti ja ilmselt sellepärast ma polegi jõudnud vahetusaastast mingit kokkuvõtet kirjutada. Ma pole kokuvõtete kirjutamises hea ja kuidas ma saakski sellist kirevat aastat oma elus kokku võtta. Samas peaks aga midagi ütlema. Mis ma teha jõudsin? Kuidas ma muutusin? Mida ma kõigest sellest õppisin? Millised olid raskused ja millised kõige suuremad rõõmud?
Loomulikult olen ma selle aastaga ülimalt rahul ja kõik see on olnud seda väärt. Ma ei kahetse, et pidin aasta oma kodust, perest ja sõpradest eemal olema. Ma ei kahetse, et lõpetan kooli aasta hiljem, kui need, kellega koos ma esimesse klassi läksin.
Selle kõige asemel on mul sõbrad Belgias, kes mind juba pikisilmi tagasi ootavad (ja suvel see ka juhtub) ja sõbrad üle maailma, kellele loodan kõigile kunagi külla jõuda. Väike plaan on vaheajal juba soomlase juurde minna (eks alustada tulebki lähimatest ju).
Minu jaoks ei ole Belgia enam lihtsalt nagu mõni teine riik. Ta on minu kodu. Olgugi et ma olin seal vaid aasta, siis mul on Belgiaga seoses nii palju mälestusi, et sellest on saanud minu väike paradiis, mida meenutab mulle mu Belgia lipp voodi kohal ja sõprade ja õpetajate kirjutatud armsad sõnad mu mälestuste raamatus. Kõike seda ei saagi keegi teine täielikult mõista ja ma saan aru nendest, kes ei näe sellel kõigel mitte mingit mõtet.
Selle aastaga jõudsin ma teha väga palju ja kogeda ja näha nii palju uut. Ma käisin läbi suurema osa Belgiast ja minu vaieldamatu lemmiklinn on Bruges. Ka väljaspool Belgiat sai ringi käidud. Kooli lõpureis oli Amsterdami ja Londonisse ning YFU reis oli Pariisi. Ma olin küll nii Londonis kui ka Pariisis varem käinud, kuid nüüd vaatasin ma neid hoopis teise pilguga.
Loomulikult pidin ma käima ju koolis. Sellest ei pääsenud ka seal. Koolis käimine oli tegelikult tore. Esiteks oli see täiesti pingevaba, sest minu hinnetest oli kõigil üsna ükskõik. Ainult ma ise üritasin alguses, aga kui koolist öeldi, et nad lõputunnistust nii kui nii mulle ei annaks (ma käisin seal 12. klassis, seega oleks põhimõtteliselt saanud gümnaasiumi lõpetada), andsin ma alla. Mõnes aines muidugi püüdsin eriti tubli ka olla. Näiteks mu prantsuse keele õpetajat huvitas, et ma kaasa teeksin ja ss tegin rohkem ka, kui mõnes teises aines. Kokkuvõttes siis sain ma aasta lõpus õpetajate poolt kommentaare ja nendega võib rahule jääda küll.
Mul oli Belgias imeline klass ja ma ei väsi seda veel ja veel kordamast. Nad võtsid mu kohe omaks ja iga päev oli rõõm nendega koos koolis käia. Kõik mu klassikaaslased on nüüd ülikoolis, aga suhtlen nendega veel tihti ja loodan neid suvel näha.
Üks asi, mis mängib vahetusaasta juures suurt rolli, kuid millega minul võib-olla nii hästi ei läinud oli hostpere. Kahjuks me ei klappinud. Ma ei ütle, et see kellegi süü oleks. Eks nii mina kui ka mu hostema olime küllaltki kangekaelsed ja meie ideed ühest ideaalsest vahetusaastast olid erinevad ja meie nägemus elust oli erinev. Vürtsi lisas muidugi vahel ka minu hostõe ja hostema suhe, mis polnud ka alati roosiline. Tülid olid kerged tulema ja nii juhtuski, et paar päeva enne seda, kui ma ära pidin minema, tuli suurem tüli ja kuna meist keegi enam ei jaksanud, siis sinna paika see jäigi. Ma ei ole kellegi peale pahane ja see ei ole kaugeltki esimene asi, mis mulle pähe tuleb, kui ma oma vahetusaasta peale mõtlen. Lihtsalt see on nii ja ma ei saa nüüd enam nii kui nii midagi muuta.
Tegelikult oli see midagi, mis muutis mind väga palju ja pole paremat näidet erinevuste nägemisest, kui minu elu minu hostperes. Jõuludeks panen ma neile posti jõulukaardi ja loodan, et ehk see soojendab mu hostema südant :)
Loomulikult muutis see aasta ka mind ennast, alustades julgusest lõpetades mingite lambiste omadustega nt otsekohesus. Tegelikult olen ma ikka mina ise, aga võib olla natuke rohkem "mina ise", kui ma seda varem olin. Iga kord, kui pean tegema midagi, mida kardan või mille pärast olen närvis, siis on mu esimene mõte, et Helen, sa said vahetusaastaga hakkama, sa saad sellega ka. Kui midagi sellist utoopilist nagu vahetusaasta mulle siiani tundub, on tehtud, siis mis on see, millega ma ei peaks hakkama saama. Kõige olulisem on tegelikult see, et ma ei karda olla mina ise. Ma ei karda tunnistada, kui ma midagi ei tea, mis teistele elementaarne tundub või kui mul on jälle mingi veider kiiks mingi asjaga. Ma olen kordades enesekindlam kui ma enne olin. Ma ei karda öelda oma arvamust välja. Üks mu tuttav ütles kunagi, et iga inimene on iseenda parim versioon ja just see ma tahangi olla. Selle aastaga õppisin ma oma elu armastama. Ma leidsin selle "maagia", mis on iseenda proovile panemises. Ma avastasin, et mul on palju rohkem tahtejõudu ja sihikindlust, kui ma oleks kunagi arvata osanud.
Vahel ma igatsen vahetusaastal olemist. Ma igatsen seda kohustustevaba elu. Ma igatsen reisimist. Ma igatsen vahvleid ja belglaste pühasid, mida tähistati (nt Saint-Nicolas, millest eestlastel aimugi pole). Ma igatsen nii paljusid pisiasju. Ma igatsen seda, et igas mu päevas oli nii palju uut. Ma jõudsin selle aastaga nii palju teha alates reisimisest ja kastanite söömisest kuni kohalikku televisiooni sattumiseni.
Mis minust praegu saanud on? Hetkel olen ma 10. klassis (jah, Belgia 12. klass tundus palju ilusam ja paljutõotavam), aga vähemalt on mul rohkem aega välja mõelda, mida ma oma eluga peale tahan hakata, sest selles ma veel päris kindel pole. Mul on praegu nii palju rohkem motivatsiooni, et tegeleda kooli kõrvalt hobidega, et pea igal õhtul jõuan kell 9 või 10 koju. Aga ma olen õnnelik ja rahul.
Mis blogist edasi saab? Ausalt öeldes ma polegi päris kindel. Võimalik, et see postitus ei jäägi viimaseks ja kirjutan ka siis siia midagi, kui Belgiasse tagasi lähen, aga eks see paistab. Kogu see blogipidamine oli tegelikult väga tore, kuid ma ei taha kokku lugeda neid tunde, mis ma seda kirjutades veetnud olen :) Arvestades lugejate arvu, siis päris iseendale ma polegi seda kirjutanud. Aitäh!
Mu vahetusaasta oli üks raskemaid aastaid, aga see oli kindlasti ka üks parimaid.
Aitäh teile kõigile!
Bisous
Helen
Vahetusõpilane Belgias 2015/2016
Lugesin just kokku, et olen juba viis ja pool kuud kodus olnud, mis tundub nii palju. Aeg on läinud kiiresti ja ilmselt sellepärast ma polegi jõudnud vahetusaastast mingit kokkuvõtet kirjutada. Ma pole kokuvõtete kirjutamises hea ja kuidas ma saakski sellist kirevat aastat oma elus kokku võtta. Samas peaks aga midagi ütlema. Mis ma teha jõudsin? Kuidas ma muutusin? Mida ma kõigest sellest õppisin? Millised olid raskused ja millised kõige suuremad rõõmud?
Loomulikult olen ma selle aastaga ülimalt rahul ja kõik see on olnud seda väärt. Ma ei kahetse, et pidin aasta oma kodust, perest ja sõpradest eemal olema. Ma ei kahetse, et lõpetan kooli aasta hiljem, kui need, kellega koos ma esimesse klassi läksin.
Selle kõige asemel on mul sõbrad Belgias, kes mind juba pikisilmi tagasi ootavad (ja suvel see ka juhtub) ja sõbrad üle maailma, kellele loodan kõigile kunagi külla jõuda. Väike plaan on vaheajal juba soomlase juurde minna (eks alustada tulebki lähimatest ju).
Minu jaoks ei ole Belgia enam lihtsalt nagu mõni teine riik. Ta on minu kodu. Olgugi et ma olin seal vaid aasta, siis mul on Belgiaga seoses nii palju mälestusi, et sellest on saanud minu väike paradiis, mida meenutab mulle mu Belgia lipp voodi kohal ja sõprade ja õpetajate kirjutatud armsad sõnad mu mälestuste raamatus. Kõike seda ei saagi keegi teine täielikult mõista ja ma saan aru nendest, kes ei näe sellel kõigel mitte mingit mõtet.
Selle aastaga jõudsin ma teha väga palju ja kogeda ja näha nii palju uut. Ma käisin läbi suurema osa Belgiast ja minu vaieldamatu lemmiklinn on Bruges. Ka väljaspool Belgiat sai ringi käidud. Kooli lõpureis oli Amsterdami ja Londonisse ning YFU reis oli Pariisi. Ma olin küll nii Londonis kui ka Pariisis varem käinud, kuid nüüd vaatasin ma neid hoopis teise pilguga.
Loomulikult pidin ma käima ju koolis. Sellest ei pääsenud ka seal. Koolis käimine oli tegelikult tore. Esiteks oli see täiesti pingevaba, sest minu hinnetest oli kõigil üsna ükskõik. Ainult ma ise üritasin alguses, aga kui koolist öeldi, et nad lõputunnistust nii kui nii mulle ei annaks (ma käisin seal 12. klassis, seega oleks põhimõtteliselt saanud gümnaasiumi lõpetada), andsin ma alla. Mõnes aines muidugi püüdsin eriti tubli ka olla. Näiteks mu prantsuse keele õpetajat huvitas, et ma kaasa teeksin ja ss tegin rohkem ka, kui mõnes teises aines. Kokkuvõttes siis sain ma aasta lõpus õpetajate poolt kommentaare ja nendega võib rahule jääda küll.
 |
| Väike mälestus Bruges'ist |
Mul oli Belgias imeline klass ja ma ei väsi seda veel ja veel kordamast. Nad võtsid mu kohe omaks ja iga päev oli rõõm nendega koos koolis käia. Kõik mu klassikaaslased on nüüd ülikoolis, aga suhtlen nendega veel tihti ja loodan neid suvel näha.
Üks asi, mis mängib vahetusaasta juures suurt rolli, kuid millega minul võib-olla nii hästi ei läinud oli hostpere. Kahjuks me ei klappinud. Ma ei ütle, et see kellegi süü oleks. Eks nii mina kui ka mu hostema olime küllaltki kangekaelsed ja meie ideed ühest ideaalsest vahetusaastast olid erinevad ja meie nägemus elust oli erinev. Vürtsi lisas muidugi vahel ka minu hostõe ja hostema suhe, mis polnud ka alati roosiline. Tülid olid kerged tulema ja nii juhtuski, et paar päeva enne seda, kui ma ära pidin minema, tuli suurem tüli ja kuna meist keegi enam ei jaksanud, siis sinna paika see jäigi. Ma ei ole kellegi peale pahane ja see ei ole kaugeltki esimene asi, mis mulle pähe tuleb, kui ma oma vahetusaasta peale mõtlen. Lihtsalt see on nii ja ma ei saa nüüd enam nii kui nii midagi muuta.
Tegelikult oli see midagi, mis muutis mind väga palju ja pole paremat näidet erinevuste nägemisest, kui minu elu minu hostperes. Jõuludeks panen ma neile posti jõulukaardi ja loodan, et ehk see soojendab mu hostema südant :)
Loomulikult muutis see aasta ka mind ennast, alustades julgusest lõpetades mingite lambiste omadustega nt otsekohesus. Tegelikult olen ma ikka mina ise, aga võib olla natuke rohkem "mina ise", kui ma seda varem olin. Iga kord, kui pean tegema midagi, mida kardan või mille pärast olen närvis, siis on mu esimene mõte, et Helen, sa said vahetusaastaga hakkama, sa saad sellega ka. Kui midagi sellist utoopilist nagu vahetusaasta mulle siiani tundub, on tehtud, siis mis on see, millega ma ei peaks hakkama saama. Kõige olulisem on tegelikult see, et ma ei karda olla mina ise. Ma ei karda tunnistada, kui ma midagi ei tea, mis teistele elementaarne tundub või kui mul on jälle mingi veider kiiks mingi asjaga. Ma olen kordades enesekindlam kui ma enne olin. Ma ei karda öelda oma arvamust välja. Üks mu tuttav ütles kunagi, et iga inimene on iseenda parim versioon ja just see ma tahangi olla. Selle aastaga õppisin ma oma elu armastama. Ma leidsin selle "maagia", mis on iseenda proovile panemises. Ma avastasin, et mul on palju rohkem tahtejõudu ja sihikindlust, kui ma oleks kunagi arvata osanud.
Vahel ma igatsen vahetusaastal olemist. Ma igatsen seda kohustustevaba elu. Ma igatsen reisimist. Ma igatsen vahvleid ja belglaste pühasid, mida tähistati (nt Saint-Nicolas, millest eestlastel aimugi pole). Ma igatsen nii paljusid pisiasju. Ma igatsen seda, et igas mu päevas oli nii palju uut. Ma jõudsin selle aastaga nii palju teha alates reisimisest ja kastanite söömisest kuni kohalikku televisiooni sattumiseni.
Mis minust praegu saanud on? Hetkel olen ma 10. klassis (jah, Belgia 12. klass tundus palju ilusam ja paljutõotavam), aga vähemalt on mul rohkem aega välja mõelda, mida ma oma eluga peale tahan hakata, sest selles ma veel päris kindel pole. Mul on praegu nii palju rohkem motivatsiooni, et tegeleda kooli kõrvalt hobidega, et pea igal õhtul jõuan kell 9 või 10 koju. Aga ma olen õnnelik ja rahul.
Mis blogist edasi saab? Ausalt öeldes ma polegi päris kindel. Võimalik, et see postitus ei jäägi viimaseks ja kirjutan ka siis siia midagi, kui Belgiasse tagasi lähen, aga eks see paistab. Kogu see blogipidamine oli tegelikult väga tore, kuid ma ei taha kokku lugeda neid tunde, mis ma seda kirjutades veetnud olen :) Arvestades lugejate arvu, siis päris iseendale ma polegi seda kirjutanud. Aitäh!
Mu vahetusaasta oli üks raskemaid aastaid, aga see oli kindlasti ka üks parimaid.
Aitäh teile kõigile!
Bisous
Helen
Vahetusõpilane Belgias 2015/2016
Kommentaarid
Postita kommentaar