Minu seiklused

Asjad, millest ma veel kooliga seoses kirjutanud pole, aga võiks. Esimene asi, millest ma kirjutanud pole on hindamissüsteem. Igasugune viie palli süsteem unustage ära. Ega sa sisuliselt päris hinnet kui sellist ei saagi. Iga töö eest saad maksimumist teatud arv punkte. Nii ongi sinu "hindeks" näiteks 6/10 või 12/25 või mida iganes. Ka tunnistusele pannakse tulemused teisiti. Tunnistusel võib maksimum olla 100 või vahel isegi 150 punkti. Mina veel oma esimest tunnistust saanud ei ole. Vahetusõpilastele annab minu kool tunnistused vaid enne jõule ja juunis õppeaasta lõpus. Teised said tunnistuse kusagil oktoobri keskel. Millal on vaheajad? Novembri alguses nädal aega Jõuludel kaks nädalat Veebruari alguses nädal aega Märtsi lõpus/aprilli alguses (lihavõtete paiku) kaks nädalat Aga kadeduseks pole põhjust, sest suvevaheaeg on kaks kuud. Seega juunis kui te kõik seal Eestis päevitate, käin mina veel õnnelikult koolis ja mul on ka eksamid. Eksamid EKSAMID ON NII E...

Reedel jõudsin ma ka lõpuks Brüsselis ära käia.   Kas mulle meeldis? Jah, muidugi mulle meeldis. Kuidas siis muidu?   Käisin seal koos teiste vahetusõpilastega. Alustuseks pidin Carmeniga Liege´i rongijaamas kokku saama, et sealt siis koos edasi minna. Carmeni rong jäi aga hiljaks nagu see viimasel ajal kipub olema. Teoorias oleksime me pidanud Brüsseli rongist maha jääma, aga õnneks see nii ei läinud. Jooksime täiega ja üks mees hoidis rongi kinni, et kõik peale jõuaksid (nii need rongid hiljaks jäävadki ju).   Brüsselis oli meie giidiks rootslane Ylva, tänu kellele me need kesklinna vaatamisväärsused üles leidsime.   Ma nägin Manneken Pisi, Grand Place´i ja palju muud. Nähtud sai ka Jeanneke Pis ehk Manneken Pisi naisversioon, mis kahjuks nii tuntud pole.   Kõige raskemaks ülesandeks oli ilmselt mõistlike hindadega toidukoha leidmine, kust leiaks midagi muud lisaks friikatele ja vahvlitele. Toidukoha me leidsime, aga mõistlik hind j...

Küsitakse, et kust ma pärit olen ja vastan, et Eestist. Umbes pooltel kordadel teavad inimesed, kus Eesti on ja suudavad seda isegi kaardi peal ette kujutada. Mõni teab ka pealinna, aga seda juhtub harva. Vahel vastatakse, et oo ma olen Lätis käinud ja Riia on imeline linn. Sellisel juhul ma ei oska nagu midagi vastata, sest mind ei häiri see, et ta mulle Lätist räägib, aga no mida ma vastama peaks. Järgmisel korral tuled siis Eestisse? Ja siis on veel see, et inimestele ei jää meelde, et sa oled Eestist. Automaatselt muudetakse see Lätiks või Leeduks. Näteks üks mu õpetajatest küsis mult oktoobri algul, et kas Lätis on mägesid. On muidugi ka võimalus, et ta huvituski just Lätist või planeeris sinna reisi või mida iganes, aga see võimalus tundub mulle küllaltki ebatõenäoline. Isegi mu hostema ajas esimesel kuul kogu aeg sassi ja pakkus, et ma olen Lätist. Jumal tänatud, et ma nii õrna hingega pole, et ma selle peale kohutavalt hingepõhjani solvuks. Aga on ka teine pool kordade...

Eile käisin Carmeni ja Meriliniga (teised vahetusõpilased Belgias) Antwerpenis, mis on linn Belgia põhjaosas. Et sinna jõuda tuli mul läbida pool Belgiat ja vahetada ka ronge. Nii minnes kui ka tulles jäid rongid hiljaks ja Antwerpenisse ja koju tagasi jõudsin plaanitust hiljem. Edaspidi siis tean, et kümme minutit pole ümberistumiseks piisav ajavaru, vähemalt mitte siin. Antwerpeni rongijaam oli kohutavalt suur ja ilus. 2014. aastal valiti see ka üheks ilusaimaks jaamaks maailmas ja sellele ma vastu ei vaidleks. Leidsime isegi infopunkti ja kaardi, et jaamas orienteeruda. Jaam oli läbi mitme korruse. Aga ega me siis ainult jaamas ka ei passinud. Leidsime mingi "chinatowni" (mis oli väga pisike) ja peatänav oligi kohe rongijaama kõrval. Eriliselt tublid turistid me ei olnud, sest eeltöö puudus täielikult ja nii me kõndisime seal suhteliselt sihitult ringi. Suur ilus katedraal jäi seekord nägemata, nii et on põhjust tagasi minna. Tegelikult oli kõik chill ja tore ja li...

Esiteks mul algas ka nüüd lõpuks vaheaeg ja viimane päev koolis ei olnud päris tavaline. Kuni lõunani toimusid tunnid ja siis oli "fête de l'école" ehk koolipidu. Toimusid erinevad n-ö tegevustoad. Valikus oli üle 40 erineva võimaluse. Oli nt jalgpall, fotograafia, kokkamine, tantsimine, tennis, lauamängud, filmi vaatamine, laulmine ja mis kõik veel. Ma usun, et igaüks leiaks endale sealt midagi. Kooli tuli esinema laulja Antoine Chance ja mina läksin koos sõpradega teda kuulama. Postituse lõpus on ka pilt tema ja bändiga. Igatahes ma ei oska seda kuidagi hästi seletada, aga ausalt nii tore oli. Inimeste suhtumine sellesse oli ka ülipositiivne, polnud üldse nii, et "ahh miks me neid tegema peame, sama hästi võiks ju lihtsalt koju minna". Ei olnud nii, KÕIK OLI POSITIIVNE ja see tegigi selle toredaks.

Kaks kuud Belgias on täis saanud. Kas aeg on läinud kiiresti? Nii ja naa, vahel see just kui lendaks, aga vahel on tunne, et nooo jumal küll, millal see suvi lõpuks tuleb. Tegelikult on chill ja lahe :) Tähelepanekuid ja erinevusi 1) Prügi sorteerimine Prügi sorteerimisele pööratakse ikka palju rohkem tähelepanu kui Eestis. Ma usun, et raske on leida peret, kes seda ei teeks. Koolis sorteeritakse prügi, kaubanduskeskustes on prügi jaoks erinevad prügikastid jne. Prügi sorteerimine on oluline. 2) Kiirteede valgustus Mulle tundub, et kõik kiirteed on siin täies ulatuses valgustatud, sest siiani pole ma küll näinud, et ei oleks. Kiirteed on tänavavalgustuslampe täis. 3) Inimesed ei saa aru, kui külm on. Nüüdseks on inimeste selga ilmunud ka talvejoped, aga vahepeal kui oli kolm kraadi, olid neil lihtsalt õhukesed teksatagid ja salligi polnud kaelas. Teoorias ja loogika järgi peaksin olema mina see, kellel pole külm ja kes on harjunud. Hea nali, see on täpselt vastupidi. M...

Laupäeval toimus Namuris YFU kokkusaamine ehk Follow-up. Ürituse eesmärgiks oli rääkida, kuidas meil läheb ja nii. Kõik see värk algas minu jaoks laupäeva kohta natuke vara. Namuri rongijaamas pidin olema 9.20 ja selleks, et sinna jõuda ärkasin 5.30. Samas ärkasin ma pool suve 4.30, et tööle jõuda, nii et sellega võrreldes pole 5.30 ärkamine veel midagi erilist. Meid jagati kahte gruppi ja vabatahtlikud küsisid erinevaid küsimusi. Nt kui saaksid midagi hostpere juures muuta, siis mida sa muudaksid või mis ainetes sul koolis kõige paremini läheb ja muud sellist. Minule jäi paraku ikka väga selline mulje, et kõik see oli tehtud kiirustades ja ega erilist aega nagu oma probleemidest rääkida ei olnud ja lahenduste leidmisest ei oldud ka väga huvitatud. Okei võibolla ma teen nüüd natuke liiga neile, sest tegelikult pakuti küll, et ...