Otse põhisisu juurde

Brüssel

Reedel jõudsin ma ka lõpuks Brüsselis ära käia.
 
Kas mulle meeldis?
Jah, muidugi mulle meeldis. Kuidas siis muidu?
 
Käisin seal koos teiste vahetusõpilastega. Alustuseks pidin Carmeniga Liege´i rongijaamas kokku saama, et sealt siis koos edasi minna. Carmeni rong jäi aga hiljaks nagu see viimasel ajal kipub olema. Teoorias oleksime me pidanud Brüsseli rongist maha jääma, aga õnneks see nii ei läinud. Jooksime täiega ja üks mees hoidis rongi kinni, et kõik peale jõuaksid (nii need rongid hiljaks jäävadki ju).
 
Brüsselis oli meie giidiks rootslane Ylva, tänu kellele me need kesklinna vaatamisväärsused üles leidsime.
 
Ma nägin Manneken Pisi, Grand Place´i ja palju muud. Nähtud sai ka Jeanneke Pis ehk Manneken Pisi naisversioon, mis kahjuks nii tuntud pole.
 
Kõige raskemaks ülesandeks oli ilmselt mõistlike hindadega toidukoha leidmine, kust leiaks midagi muud lisaks friikatele ja vahvlitele. Toidukoha me leidsime, aga mõistlik hind jääb igaühe enda otsustada. 12 eurot mitte just väga rikkaliku hiina restorani buffee eest.
 
 
 
Brüsselisse pean kindlasti veel tagasi minema, sest palju jäi nägemata. Minu soovinimekirjas on veel nt Atomium ja nö eurokvartal.
 
 
 
Lõpetuseks üks pildike minust Grand Place´il (pilti tegi ikka Carmen, kes siis muu).

 
 
 
 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ujulas

Otsustasin siis täna hommikul, et kuna ma siin eriti spordiga tegelenud ei ole, siis lähen otsin ujula üles ja lähen ujuma. Nii, algus oli hea. Kõndisin pool tundi ujulani, leidsin ujula, pileti sain ka täiesti iseseivalt prantsuse keeles ostetud ja lisaks sai ka veidi pikem vestlus piletimüüjaga peetud (no loomulikult prantsuse keeles). Jõudsin siis basseini juurde ja seal oli lihtsalt nii palju inimesi, nii nii palju. Peaaegu kõik olid sinna tulnud lastega ja lapsi oli ikka väga palju. Ma arvan, et ma olin vist peaaegu, et ainus, kes sinna koos lapsega ei tulnud. Ma siiski korra pean veel ütlema, et neid lapsi oli väga-väga palju. Ujulasse minnes mõtlesin, et saan rahulikult ujuda, sest palju seal neid inimesi pühapäeva hommikul kell üheksa ikka olla saab. Ikka saab küll. Rahulikult ujumisest ei tulnud küll midagi välja. Seal mingeid eraldi ujumisradu eraldatud ei olnud. Oligi lihtsalt bassein, 25 meetrit pikk. Mida need täiskasvanud ja lapsed siis seal tegid? Oli nei...
2 kommentaari
Lisateave

Pakid Eestist

Kirjeldamatu rõõm. Nii hea on saada Kalevi kommi, MARTSIPANI ja kõike muud. Täna saabunud pakk tegi ka uue kiirusrekordi - 4 päeva. Pole paha. Püüdsin seda sada aastat avada ja lõpuks sain lahti. Piparkoogid, jõulukink, kommid, MARTSIPAN, normaalne hambapasta, jõulukaart - I M E L I N E. Iga pakk, mis ma saanud olen on alati nii hästi ajastatud olnud. Pakk tuleb just siis, kui ma seda kõige rohkem vajan, just siis, kui ma olen vahel (jah vahel ikka küll) jõudnud järeldusele, et kodust nii kaugel olla on ikka päris nõme. Nagu jah, saan keele selgeks ja uusi kogemusi ja võibolla saan aru, kes ma üldse selline olen, aga miks see kõik peab nii pagana raske vahepeal olema. Miks ma ei saa aru sellest, mida ja kuidas mu hostema mõtleb??? No ei jõua kohale lihtsalt. Aaah kui kõrini on mul nendest võileibadest, mida nad kogu aeg söövad ja see liha õhtusöögil maitseb alati täpselt samamoodi. Reedeti on muideks pasta ja kujutage nüüd ette, et ootan siis seda pastat (lõpuks ometi mitte s...
Postita kommentaar
Lisateave

Nagu unenäos

Minu koolis käib üks vahetusõpilane. Ta käib minuga samas klassis. Ta on 16-aastane. Küsisin ta käest, kauaks ta siia jääb. Ta vastas, et juuni lõpuni. Vau, olla 16-aastasena üksi võõras riigis, suhelda keeles, mida ta väga hästi ei oska, elada koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ta küll selle julguse võtab? Miks ta üldse seda teeb? See ei saa ju lihtne olla, või saab? Aga samas on see ju nii põnev, nii lahe. Oh, ma tahaks ka. Ma tahaks ka, et mul see julgus oleks. Oot-oot, aga see olengi ju mina. See olengi ju mina, kes on 16-aastasena üksi võõras riigis, suhtleb keeles, mida ta väga hästi ei oska, elab koos inimestega, keda ta väga ei tunne. Kust ma küll selle julguse võtan? Ma tõesti ei tea. Küll aga on see tõesti nii põnev ja nii lahe. Vahepeal on mul selline tunne justkui vaataks ennast kõrvalt, sest ikka kohe üldse ei jõua kohale, et see olengi mina. See kõik tundub nagu unenägu. Mina olengi Belgias. Mina suhtlen inimestega prantsuse keeles. Mina käin Belgias koolis. ...
2 kommentaari
Lisateave