Asi, mille mina ristisin palvetamiseks, aga tegelikult asi ikka nii päris polnud.
Sisuliselt olid erinevad valikud, aga sa ei pruukinud teha seda, mille valisid. Tegevuste valikuid oli palju-alustades supikööki appi minemisest kuni nunnakloostri külastuseni.
Valimisega oli selline lugu, et pidid valima viis tegevust umbes 20 hulgast, aga kuna teatavasti osutusid mõned populaarsemaks kui teised, jäi lõplik otsus "saatuse" teha. Valikute seas oli ka sügavalt usuga seotud asju. Nt ühe jaoks pidi varem isegi motivatsioonikirja kirjutama, mis sisaldas ka vastuseid küsimustele, kes on sinu jaoks Jumal ja Jeesus Kristus. Ilmselgelt ei oodatud sinna teaduse poolt seletatavaid vastuseid. Sai minna ka vanadekodusse appi, lihtsalt kõndida päev otsa või loodust imetlema minna. Kuigi kui ma kuulasin nende inimeste muljeid, kes loodusesse läksid (tegevuse pealkirjaks oli "Mina ja loodus"), siis tähendas see seda, et giidi käsul pidid nad sõna otseses mõttes puid kallistama ja rääkima kui head on puud nende hingele. Eelnimetatud ei kuulunud aga minu valikute hulka.
Nii sattusin mina oma elu üle järele mõtlema (meil oli 20 inimest grupis ja ma ei tundnud kedagi, olenemata sellest, et ma nendega samas lennus olen ehk mida tähendab see, kui su lennus on juba umbes 400 inimest).
Asja eesmärk oli võtta paus oma maailmast ja mõelda oma elu üle.
Ma mingis mõttes üllatusin, kuigi midagi uut ma teada ei saanud. Meil oli üks workshop, mis eeldas päris avatult rääkimist ja ma poleks uskunud, et see nii ka läheb. Alustuseks pidime välja tooma oma iseloomuomaduse, aga mitte midagi sellist, et ma olen tore ja armas, vaid vastused olid väga avatud ja sellised, mida ma esmapilgul poleks oodanudki. Loomulikult on selge, et inimesest ei tohiks arvamust kujunadada esmamulje põhjal, aga ometigi see ju nii on. Välimus, olek ja kõik see, mida me esmapilgul näeme, kujundab arvamuse. See workshop oli hea näide sellest, et kui väga on võimalik sellega eksida.
Jätkus see oma unistustest rääkimisega ja pidime ka välja tooma, midagi milles me hea olema. Alati on sada korda lihtsam leida kõike seda, mida me ei oska. Viimasena pdime rääkima millestki, mis meie elu muutnud on. Olgu selleks siis mingi sündmus või mida iganes. Selle koha peal tõin mina välja vahetusaasta.
Meil olid ka sellised "mängud", et tõestada koostöö tähtsust. Jällegi, teada tuntud tõde ju tegelikult, aga selleks, et suuta 4-tooli peale püsti seisma mahutada 20 inimest, kes kohtusid sama päeva hommikul, ON VAJA KOOSTÖÖD.
Kokkuvõttes jäin ma sellega rahule. Ma ei ütleks, et ma midagi uut teada sain enda kohta, aga ma nägin seda belglaste teist külge, mida nad üldiselt nii lihtsalt näidata ei taha :)
Sisuliselt olid erinevad valikud, aga sa ei pruukinud teha seda, mille valisid. Tegevuste valikuid oli palju-alustades supikööki appi minemisest kuni nunnakloostri külastuseni.
Valimisega oli selline lugu, et pidid valima viis tegevust umbes 20 hulgast, aga kuna teatavasti osutusid mõned populaarsemaks kui teised, jäi lõplik otsus "saatuse" teha. Valikute seas oli ka sügavalt usuga seotud asju. Nt ühe jaoks pidi varem isegi motivatsioonikirja kirjutama, mis sisaldas ka vastuseid küsimustele, kes on sinu jaoks Jumal ja Jeesus Kristus. Ilmselgelt ei oodatud sinna teaduse poolt seletatavaid vastuseid. Sai minna ka vanadekodusse appi, lihtsalt kõndida päev otsa või loodust imetlema minna. Kuigi kui ma kuulasin nende inimeste muljeid, kes loodusesse läksid (tegevuse pealkirjaks oli "Mina ja loodus"), siis tähendas see seda, et giidi käsul pidid nad sõna otseses mõttes puid kallistama ja rääkima kui head on puud nende hingele. Eelnimetatud ei kuulunud aga minu valikute hulka.
Nii sattusin mina oma elu üle järele mõtlema (meil oli 20 inimest grupis ja ma ei tundnud kedagi, olenemata sellest, et ma nendega samas lennus olen ehk mida tähendab see, kui su lennus on juba umbes 400 inimest).
Asja eesmärk oli võtta paus oma maailmast ja mõelda oma elu üle.
Ma mingis mõttes üllatusin, kuigi midagi uut ma teada ei saanud. Meil oli üks workshop, mis eeldas päris avatult rääkimist ja ma poleks uskunud, et see nii ka läheb. Alustuseks pidime välja tooma oma iseloomuomaduse, aga mitte midagi sellist, et ma olen tore ja armas, vaid vastused olid väga avatud ja sellised, mida ma esmapilgul poleks oodanudki. Loomulikult on selge, et inimesest ei tohiks arvamust kujunadada esmamulje põhjal, aga ometigi see ju nii on. Välimus, olek ja kõik see, mida me esmapilgul näeme, kujundab arvamuse. See workshop oli hea näide sellest, et kui väga on võimalik sellega eksida.
Jätkus see oma unistustest rääkimisega ja pidime ka välja tooma, midagi milles me hea olema. Alati on sada korda lihtsam leida kõike seda, mida me ei oska. Viimasena pdime rääkima millestki, mis meie elu muutnud on. Olgu selleks siis mingi sündmus või mida iganes. Selle koha peal tõin mina välja vahetusaasta.
Meil olid ka sellised "mängud", et tõestada koostöö tähtsust. Jällegi, teada tuntud tõde ju tegelikult, aga selleks, et suuta 4-tooli peale püsti seisma mahutada 20 inimest, kes kohtusid sama päeva hommikul, ON VAJA KOOSTÖÖD.
Kokkuvõttes jäin ma sellega rahule. Ma ei ütleks, et ma midagi uut teada sain enda kohta, aga ma nägin seda belglaste teist külge, mida nad üldiselt nii lihtsalt näidata ei taha :)
Kommentaarid
Postita kommentaar