PARIIS

Ma olen Pariisist tagasi ja võtan nüüd ette selle raske (see on tõesti raske) ülesande ja katsun selle kõik kirja ka panna. See on raske, sest teie jaoks on see lihtsalt nagu reis ikka, aga minu jaoks oli see hoopis midagi muud. Mul polnud kordagi selle reisi jooksul seda tunnet, et ma olengi nüüd reisil. See oli viis päeva koos imeliste inimestega. Aga need on parimad viis päeva siiani mu vahetusaasta jooksul. See on kindel. Tagasi tulla oli päris kurb ja raske. Seekord kirjutan ma päevade kaupa. Keda jutt ei huvita, võib lihtsalt piltide pealt õnnelikku mind, mu sõpru ja Pariisi vaadata.

1. Päev

Äratus oli minu jaoks kell 5:30, et jõuda bussi peale ja minna Liège'i. Liège'is sain veel Carmeniga umbes tund aega oodata ja kohvikus istuda ja oodata. Lõpuks saime bussi (mu eesti keel halveneb, mõtlesin just paar minutit, et miks sõna "bussi" kahe "s"-iga kirjutatakse mitte ühega) peale ja sõit Pariisi võis alata. Peatusime veel ka Namuris ja Monsis, et ülejäänud vahetusõpilased peale võtta.

Bussis-Carmen, Elze(Leedu), Karolina(Tšehhi)

Pariisis läksime Montmartre'ile ja Sacré-Coeur'i vaatama. Hiljem sõime kõik koos õhtust mingis restoranis. Isiklikult pean ütlema, et sellel õhtul ei olnud toitu piisavalt. Pasta pestoga maitses küll imeliselt, aga kõhtu täis ei saanud.

Sylvi(Soome), Mina, Ylva(Rootsi), Carmen, Elze(Leedu)

Elze ja Carmeniga. Pilti tegi Ylva

Vaade Montmartre'i tipust

Ylva ja Sylviga. Pilti tegi Carmen

2. Päev

Plaanis oli l'Arc de Triomhe, Champs-Élysées, Eiffeli torn ja õhtul oli paadisõit Seine'il. Lõunasöögiks andis YFU meile kümme eurot ja hiljem tuli välja, et see oli õhtusöögiks ka, nii et ilmselgelt pidime ise raha juurde panema.
Eiffeli juures järjekorras meil vedas, sest juhuslikult sattusime esimesteks. Küll aga õnnestus meil pooled sõbrad ära kaotada, sest nad läksid teise järjekorda. Umbes sama lugu on varemgi juhtunud nt Walibis ja Kölnis. Ajalugu kordub. Seega jäid meil ühispildid tipus tegemata.
Muide, Pariisis tänavatel nii palju sõdureid ei näe. Alates Pariisi sündmustest on Liège sõdureid täis. Küll aga pidi Pariisis igale poole minnes oma koti avama ja näitama, mis sees on ja seda üks kord ka McDonald'sisse minnes.