Minu seiklused

Lõpuballist järgmisel päeval tuli aga taas kooli minna-seekord viimast korda. Kuna mul on ju katoliiklik kool, siis oli meil kirikus jumalateenistus, aga see polnud selline paduusklik jumalateenistus. Lauldi mingeid laule ja no kui ühe laulu sõnad olid, et sõbrad mul on aeg nüüd ära minna, siis pisarad tulid jälle. Pärast läksime kooli ja istusime klassis viimast korda kõik koos. Teised said oma lõputunnistused. Kooli poolt sai iga klass kingituseks kooli logoga nokamütsi. Meie klass sai oranžid. Viimane klassipilt ja veel mõned hüvastijätud ja nii see läbi oligi. Kõik. Ma igatsen neid nii väga.

Esiteks, jah ma olen ilusti Eestisse tagasi jõudnud, aga enne tuleb veel ajas natuke tagasi minna, sest lõpuballist pole ma veel kirjtanud. Kui eksamid olid läbi, oligi kohe käes lõpuball (ikkagi gümnaasiumi lõpp ju). Kõik need ettevalmistused selleks, tekitasid tunde nagu läheks mingile ehtsale USA stiilis promile. Algus oli paljutõotav. Tüdrukute kleidivalikute teemad olid ainsad, milest lõunalauas võileibade kõrval räägiti. Vähe oli neid, kes ei läinud balli jaoks juuksurisse ja usinamad lasid ka meigi teha. Balli jaoks oli renditud saal. Isegi punane vaip oli lahti rullitud ja šampanjaklaasid tervituseks ootamas. Algul käis lõputu piltide klõpsimine, sest professionaalset fotograafi, kes palgatud oli, tuli ju ära kasutada. Siis räägiti niisama ja lõpuks läks tantsimiseks, aga seda alles nii hilja, et osad olid jõudnud juba ära minna. Tüdrukute kõrged kontsad kadusid muidugi juba pärast esimest tundi. Minu jaoks tähendas see õhtu aga ka hüvastijätte ja nii juhtuski, et kui mull...