Minu seiklused

Kolmapäeval tähistasime viimast abituuriumi sadat päeva, kuigi tegelikult on neid veelgi vähem jäänud. Kooli pidi tulema kostüümidega ja selle aasta teemaks olid erinevad ametid. Nii sai minust kapten, mõnest teisest paavst, puuraidur, arst, kokk, tuletõrjuja, sõjaväelane ja ma võiks seda loetelu veel kaua jätkata. Esimesed kaks tundi toimusid "nagu tavaliselt" ja edasi oli meile igasuguseid mänge korraldatud. Belgia stiilis tähendas see näiteks võistlust, kes õllekasti kõige kaugemale suudab visata jne :) Laura ja Maureen vasakul on prantsuse keele õpetaja ja paremal Laura (inimene kellega ma siin kõige paremini läbi saan belglastest) Thibaut pani dressid selga ja ütles, et ta keka õps :) Kristin, kes on vahetusõpilane USA-st minuga samas koolis Kogu mu armas klass :)

Kuna mul on jälle vaba tund ja teistel on mata, siis tšillin kusagil kooli peal ja mõtlesin, et kui mul nii kui nii praegu aega on, siis ma võin ju siia midagi kirjutada. Ehk kuidas mul läheb? Hästi, seda kindlasti ja samas polegi ju enam palju aega siin jäänud. Ainus asi, mis minu ilusat elu varjutab on suhted hostemaga. No lihtsalt ei lähe need asjad. Kusjuures mulle tundub, et mida rohkem ma püüan, seda hullemaks see läheb. Ehk ma peaksingi lihtsalt alla andma, järgmised kaks kuud temaga koos eksisteerima ja mitte üritama? Mine sa tea, võib olla saaks meist siis sõbradki? Vaevalt. Ükskord ma kirjutan ka lähemalt meie suhetest ja seletan teile ära, aga seda siis kui ma tagasi olen. Koolis on kõik okei. Lõpetan uurimustööd ja kui see tehtud siis ongi veel vaid kaitsmine jäänud. Sõpradega saab ka igast asju tehtud. Ainus probleem selle juures on aja puudus, sest ilmselgelt suhtuvad nad kooli tõsisemalt kui mina ja neil pole nii palju aega, et kogu aeg midagi lahedat teha. See-eest ...

Kuni siiani on meil kehalises erinevad spordialad olnud ja ise valisid, mida teed. Nüüd on aga triatloniks valmistumine ehk kehalises tuleb n-ö lõpueksamina triatlon läbida. Küll väiksemas mõõdus, aga siiski: 400m ujumist 8km rattaga 2km jooksmist Kehalised näevad välja nüüd nii, et kõigepealt pead sa ju kuidagi tundi kohale jõudma, sest võimla ja ujula on linnakese teises otsas. Kavalad belglased oskvad seda kõike muidugi oma huvides ära kasutada. Nimelt läheme me nüüd kehalisse rattaga jala käimise asemel. Aga arvake ära nende rataste seisukorda. Kummid lössid jne. Käikudest võisid ainult unistada. Lisaks kõigile on ju sul ka kehalise kott, kus kõik su vahetusriided jne. Seega, kiiver pähe, sada pampu kaenlasse ja palveta, et sa kraavi ei sõidaks kogu selle koormaga või et su ratas poolel teel otsi ei annaks. Jõuad elusalt kohale, siis vahetad riided ja veel mõned tempokad kilomeetrid rattaga. Seejärel jooksma. Ja lõpuks see minu "lemmik" osa ehk ujumine. Ma ausal...

Vaheaja lõpetuseks saime ka oma eestikate grupiga kokku. Kohukeste nälg viis meid taaskord Mecheleni-Merilini kodulinna. Mis te ise arvate, kas sadas vihma või jaaaa????  Saime oma grupi ka vihmavarjuklubiks nüüd ristitud. Leidsime ühe hästi õdusa kohviku, mis oli ühtlasi ka raamatupood, aga sel oli nii vaikne ja rahulik. Kartsime oma naermise ja lollakate naljadega teisi häirida. Vene poe kohukesi

Ma olen teile võlgu veel selle, et ma pole rääkinud kõikidest oma vaheaja tegemistest. Niisiis üks päev sai Meriliniga (teine vahetusõpilane Eestist aga Flandria poolel) käidud Dinantis. Dinant on Adolphe Saxi sünnilinn. Adolphe Sax leiutas saksofoni, nii et seega võib öelda, et see on saksofoni sünnilinn. Tegu on väikse linnaga, isegi rongijaamas oli ainult kolm perrooni, millest omakorda ühte ei kasutatud. Ilmataat otsustas meid aga kogu päeva jooksul vihmaga "õnnistada". Algul kõndisime linnas ringi. Seal oli muidugi palju asjakohaseid saksofoni kujusid. Seejärel läksime tsitadelli. Mäe otsast leidsime ka söögikoha, mis jumal tänatud, ei olnud mingi kallis fancy koht. Saime friikad ja mõnusalt soojas olla ja rääkida, kui väljas lahinal sadas. Üleval kalju otsas on näha seda tsitadelli

Esmaspäeval käisin Brugges. IMELINE linn, mida kutsutakse vahel ka põhja Veneetsiaks. Pidin sinna minema rootslase Ylvaga, aga kohale jõudes sain veel suurema ja parema üllatuse osaliseks. Nimelt Isabelle, kes lõpetas oma vahetusaasta kusagil detsembris ära, oli Ylvale Belgiasse külla tulnud, sest nad olid juba Rootsis parimad sõbrad. Seega nägin ma ka Isabelle'i taas. Minu reaktsioon tema nägemisele oli muidugi väga emotsionaalne ja mul tulid pisarad silma ja naermist ei suutnud ma ka enam pärast tükk aega lõpetada. Brugges jalutasime ringi ja ma pean ütlema, et nende kanalite ääres on ikka meeletult ilus ja nunnu küll. Hetke seisuga on Brugge küll võitnud mu lemmiklinna tiitli siin Belgias. Kogu päeva jooksul saime nii vihma kui ka päikest :) We always have fun Isabelle leidis loomulikult kommipoe üles Kui Pariisis tegin pilti Eesti lipuga, siis seekord võtsin Belgia oma Bisous Helen

Belgias on kanevalide jaoks lausa eraldi vaheaeg veebruaris, kuid sel ajal olime meie Pariisis. Prast veel karnvelitrall üle riigi jätkus ning sellel esmaspäeval jõudis ka see minuni. Karneval toimus Herve'is ehk seal, kus mu koolgi asub. Lastele oli tänavatele pandud lõbustuspark koos kõikide erinevate batuutidega jne jne. Sisuliselt toimus mööda tänavaid suur rongkäik. Oli pillimängijaid, tantsijaid, kostümeerituid inimesi ja palju hobuseid. Visati komme ja pisikesi paberitükikesi, mis igale poole sinu külge kleepusid, aga see kõik käis asja juurde. Lapsed tormasid kommide järgi iga kord, kui neid visati ja nii mõnigi sai endale päris korraliku kotitäie. Eriti lahedaid pilte mul teile seekord pakkuda pole. Ma lihtsalt unustasin neid teha. Kogu päeva jooksul saime nii päikest, vihma kui ka rahet. Need paberitükid